Missugust festivali ootad see aasta enim? Sonar  ( 0 ) Rabarock  ( 2 ) Roskilde  ( 0 ) Positivus  ( 0 ) Open'er  ( 1 ) Flow  ( 3 ) Eesti HipHop Festival  ( 27 ) Muu  ( 2 ) Flow Festival 2010 pildid Flow Festival 2009 pildid Splash Festival 3. päev Splash Festival 2. päev Kozy saade "Linnadzhungel" igal esmaspäeval kell 22:00-23:00 Raadio 2 101,6-103,6 Mhz Kuuluud - Kummuli kaheksa, üheksanda maailma imelik [Legendaarne] Ma ütlen kohe algusesse ära, et Põhjamaade Hirmu ja Tatmo Savvo ühsiprojekt "Kuuluud" on selle aasta üks kõige olulisemaid kodumaiseid hiphopalbumeid. Ükskõik kes ka sel aastal välja ei tule - Toe Tag võikeegimuu, see album on päris karm teetähis. Põhjus on selles, et tegemist on hea tervikuga. Põhjamaade Hirm on juba õite pikalt hinnatuimaid MC'sid skenes, kindlasti hinnatuim bädelräppar ja tema debüüt "Maailma südame põhjast..." oli 2006 aasta üks silmapaistavaid albumeid. Mehe väidetava avalike esinemiste foobia tõttu on talt pagana raske intervjuud saada ja seetõttu pole ta nii tuntud kui peaks. Eelmisel aastal oli ta põhiinitsiaator albumile "Osta elevant ära", mis oli ääreni bädelräppi täis - aga mulle näib, et põhiaur samal ajal kulus Kuuluuale. Mulle mõned kontseptalbumid meeldivad ja siinne on nende killast. Tegemist on plaadiga mis jäägitult pühendatud sõnastusakrobaatikale. Keelekassikangas väänatakse nii uskumatuks, et tuleb ainult imestada, et oma sõlmedesse ja puntratesse kinni ei jää. Mõte püsib sees. See pole diip tekst mis lõpuks on nii diip, et upub oma sügavusse ära. Kaasaandena soovitan läbi lugeda Aino Perviku "Umbluu" - sõnamängud on sarnased: "Ja tegigi luu-uurija kindlaks, et lambaluu on parem kui hambaluu, et sealuu on parem kui pealuu, et linaluuvurr viriseb ja kooljaluuvurr vuriseb ja umbluuvurr ajab verist vahtu välja. Eks see olegi kõik kokku üks suur umbluu." Sama võti muugib tekste ka siin: "Uitab mu mõtte tuulispask, luusivalt uulitsapõrgus", "A kui mõni mõttelendorav otsustab mu pähkleid pureda" (Uitmõte); "Hüppan vene kirvest maapakku ja maandun suu peale" (Silmakirjanik). Läbiva teemana võiks nimetada loitsimist - sõna jõud (veidi müstikat ja manamist ja sõnamaastikke). Muidugi võib leida kõike: ökoräpp ja vabadus ja loomingu ilu ja müüdid ja vaimusuurus ja tarkuse ülistamine ja muud märksõnad aga eks see kõik üks sõnaosav jaur ole. Keelekukerpallitamine. Õnneks pole siin libvaräppared ja muid hiphopi kliššeesid, kuigi sõnastusakrobaatika on kah stamp ja kerge on minna oma imetabase sõnaosavuse imetlemiseni. Kuigi Hirmu riimid on paremad kui suurem osa kodumaal avaldatud luulest, tabad ennast pikalt kuulates mõttelt et see on vormile rõhuv album ja keelekukerpallide vahele võiks juhtuda mõni lihtne ja otse lugu - vanakooli arusaadav räpivärk noh - aga see on pigemini mu isiklik värdmõte. Produktsioonilt on hea et asja teeb üks mees - album on ühtlane ja tervikuna toimiv. Tatmo Savvo on teinud hüva töö ja nn öine meeleolu mis plaadil kõlab, veab lõpuni välja. Kuigi Kuuluud on ise oma pressiteates öelnud, et tegid traditsiooonilise hiphopplaadi ja ei mässanud avangardiga, siis teglikult pole see nii traditsiooniline midagi. Kõladega on mässatud rohkem kui lihtsalt riimide ette lugemine nõuaks, esitus on mitmetasandiline ja kokku on omanäoline hüva plaat. Ekperimentaalne ja novaatorlik ei tahenda, et otsime võimalikult veidrad helid ja seame kokku kakofoonilise kaose. Värske ja hea lahendus, oma vaatenurk - minu arvates hüva avangard. Meelega ei too lugusid välja - ükskord luban, et teen arvustuse, mis on lugude kaupa ja sellevõrra pikem ja mitte nii üldsõnaline (sellised meeldivad mulle endale rohkem) aga plaadi kohta ütlen, et ostke ära - kasvõi põrsana kotis. See on hea album ja eksida ei ole võimalik. Mis kõikse parem - selleks ei pea räppar olema, et kaupa nautida. "Hinga välja, kui ehmatus on tardund ja pane kõrvaklapid täpselt nagu mälu pähe et tunda, miks me hiphoppi kõrvuni armund ja need sõnad siin on talle tänutäheks" (Tänutäht) P.S. arvustus on originaalis kirjutatud tasuta jagatavale muusikalehele Metroo - palun otsige endalegi ja toetage sellega viimast mohikaanlast eesti muusikaajakirjanduses. Kozy    4.5 Lisatud: 2008-01-30 Keskmine hinne: 4.28 Hindajaid kokku: 32 1133 Pharoahe Monch - Desire [SRC/Universal Motown] Tahtmata tõstatada järjekordset jaburat vaidlust undergroundi ja kommertsi teemadel tundub mulle, et Pharoahe Monch on mõlema maailma parimad omadused sellele LP-le pressinud. Väga head ja kaasakiskuvad biidid, uutmoodi soulful ja gospellik saund, produtsendid kes tavaliselt töötavad a la Diddy või G-Unitiga (The Alchemist, The Hitmen, Mr. Porter). Samas teemad ja riimiskeemid on ikkagi põrandaalused, alates vandenõuteooriatest kuni ühiskonna- ja räpikriitikani. Ja siis on karisma, töötahe ja kirg räpi vastu, mis selle kõik kokku seob. Spordivõrdlusena oleks Monch keegi neist palluritest, kes pidevalt 30 punkti ei viska, üle tsentrite pealt ei suru ja kõige rohkem särke ka ei müü, aga oma meeskonnale on see-eest asendamatud. Nagu Nash või Ginobili (kellega Monch ise end ka loos “Push” võrdleb). Eks mehe headusest annavad aimu ka valikud, mis tal plaadi valmides olid – peaaegu kõik arvestatavad labelid üritasid teda enda alla saada. Sellega plaat algabki. Introks gospel, teemal pigem suren kui oma vabadusest loobun. Samal teemal jätkab ka esimene lugu “Free” - teised plaadifirmad on puuvillapõllud ja artistid orjad ja tsirkusetolad, Monch aga vaba self-made ärimees. Lisa biit, kus kohtuvad 80-ndate hardrocki riffid ja kriiskav taustalaulja, 70-ndate funky bassi ja refräänilauljaga. Paremat algust raske oodata. Albumi nimilugu “Desire” jätkab souli-teemadel. Tekstimeisterlikkuse näiteid on raske valida kui mõlemad salmid saadaks enamus räppareid koolipinki tagasi. Seal, kus paljude andekate sõnaseadjate tekstid on tehtult keerulised või raskepäraselt igavad, viskab Monch sisse huumorit ja ülbust, mida teistel lihtsalt pole. “I'm so famous Understand, New York City respects my game like Joe Namath And I protect my name like your anus In prison, y'all don't hear me Y'all don't listen Y'all just wanna shine Y'all just wanna glisten Floss, knowing that the soul is still missing (Who am I?) I am the poetical pastor Slave to a label but I own my masters Still get it poppin' without artist & repertoire Cause Monch is a monarch only minus the A&R” Ka one-linerid omavad. “Respect, even if you were ashes you couldn't earn/urn.” Kui loo nimi on “Push,” siis enamusel sel aastatuhandel ilmunud albumitest oleks tegu kokaiini-smugeldamise looga nagu Rick Rossi oma näiteks. Monch kangelased on hoopis temasugused räpparid ja sinikraedest piraat-DVD-ärikad. Ja esimesed kaks kolmandikku loost lihtsalt lauldakse, pasunakoori saatel. "Your weak-ass compubot power shots miss, fly over me My accurate jabs connect like rotary Make you notice me, be like: "Damn, dudes awesome totally, when he rides the baseline like Ginóbili" I'm vocally unmatched, globally With the flow, so underground" “Welcome to the Terrordome” on Public Enemy klassika uusversioon. Monch räpib sama agressiivsuse, energia ja vahepeal isegi sama tämbriga nagu Chuck D omal ajal. Muidugi saab verbaalselt kitli peale G.W. Bush, nii Iraagi sõja, orkaan Katrina kui ka sotsiaalprobleemide eest, puudutatakse ka rohkem ja vähem tõenäolisemaid vandenõuteooriaid. Monchi pluss ongi see, et ta käsitleb neid põgusalt, kildudena, eeldades, et küll kuulajad kaasa mõtlevad või ülejäänut teavad. Võrreldes tüüpidega, kes lugude ja albumite kaupa templirüütleid, UFO-sid ja Jimmy Hoffat jahivad, on see tänuväärne omadus. Justkui selle tasakaalustamiseks tulistab ta järgmises loos ülinaljakaid popkultuurivõrdlusi ja battle´id võitvaid one-liner´eid. “Raps like Star Wars Only the stars die, it's no sequels B-3 cases, C3P0's/beat 3 cases, see 3 PO´s Before Morpheus and Neo was killing 'em We was duckin' roulettes in the hood like Remo Williams” “Today's niggas do skate-by-hits Run in your crib on some Queer Eye for the Straight Guy shit But not homosexuals, they master in gunplay Rearrange your furniture, fix your feng shui They be swearin' it's cute But a B up in the glovebox, boxcutter in the boot” “When the Gun Draws” kehastub räppar kuuliks, sarnaselt nagu Nas kunagi püstoliks. Mina-vormis tuleb juttu nii Kennedy, Martin Luther Kingi kui ka Biggie ja Paci mõrvadest. Järgnevad peolood ja singlid “Let´s Go” ja “Body Baby.” Kahe armastusloo (või nagu räpparid peatseltilmuvaid albumeid reklaamides ütlevad, “Joints for the ladies”) vahel on rassismi, seksismi ja rasket lapsepõlve puudutav “Hold on” koos Erykah Baduga. Plaadi lõpetab üheksa ja poole minutine kolmevaatuseline oopus “Trilogy.” Petmise, reetmise ja kättemaksudraama kolmes osas, igas osas eri biidil. Osad seob kokku Monchi tegelaskuju, kelle silmade läbi me juhtunut näeme-kuuleme. Kaasategijad Mr. Porter, Dwele ja Tone laulavad oma refräänid südametunnistuse või alateadvuse vinklist. Detailsuses on lugu parimate kirjanikega võrreldav, Palahniuk meenub esimesena (isegi sarnane detail on olemas – mõlemad teavad, et relv või tropp suus saab ainult täishäälikuid mõmiseda). Räpparitest on samal kirjanduslikul detailsuse tasemel vast ainult Ghostface Killah, kes samuti väga elavaid pilte ja lugusid räppida suudab. 13 lugu, hea biidivalik ja muidugi Monchi sõnaosavus ja flow tagavad selle, et plaat on otsast-otsani puhas kuld, täitematerjali ja poolikult realiseeritud lugusid pole. Hämmastav on ka mitmekülgsus. Kõigile leidub midagi. Pidusid ja klubisid käima tõmbavaid lugusid tasakaalustavad sügavama sisuga rajad. Tõsipead saavad riimiskeeme ja lugude kontseptsioone õppida, souli- ja gosplisõbrad leiavad oma kaifi taustadest, tavakuulaja naudib kui hästi kõik kokku kõlab. 2007. aasta parim album allakirjutanu meelest. Kui nüüd ainult Pharoahe Monchi järgmist albumit jälle 8 aastat oodata ei tuleks... Urmas Neeme    5.0 Lisatud: 2008-01-23 Keskmine hinne: 3.2 Hindajaid kokku: 10 509 Kanye West – Graduation [Roc-A-Fella] Igas koolis (või vähemalt väljamõeldud filmi- ja raamatukoolides) on alati kaks liidrit. Üks on see lahe spordi- või muusikavend, kes imidži poolest pop ja lahe on. Ja on ka teine tegija, pigem edukas akadeemilises valdkonnas, peab kõnesid ja on õpilasomavalitsuse president, toimib vahemehena kooli ja õpilaste vahel. Esimene tüüp on enamasti silmapaistvam ja olulisem, aga vahel läheb tal just selle teise liidri abi vaja. Ja siis hakkavad asjad juhtuma – ka priimus saab teistsugust populaarsust. Kui ta seda hästi ära oskab kasutada, siis tekib ka tema tegemistele kaasaelajaid ja stiilile järgijaid. Mis sellel noortefilmides levinud konstruktsioonil räpiga pistmist on? Mõtleme tegelastele näod ja nimed ja hakkab selguma. Lahe liider olgu Jay-Z, hip-hopi nimelise kooli lõpuklassi lahe kutt, kelle stiili järgitakse. Too teine, vahest veelgi auahnem ja iseteadlikum, nii riietuselt kui huvidelt omamoodi olgu Kanye West. Mees on kogu oma karjääri suutnud kooli-võrdlusele üles ehitada, vaadake või albumite ja mixtape´ide nimesid. Ja tema sõpruskond, kes tema abil uut populaarsust võitnud, olgu Good Music´u artistid John Legend, Common ja Consequence ning muidu tihe kaastööline Rhymefest. “Graduation” oleks siis see, mis näitaks, kas Kanye ka üksi, ilma Jay-Z abita hakkama saaks. Olgu kohe ära öeldud, et sai küll, tehes kooli bully´le populaarsusküsitlusel ehk plaadimüügis ära. Varasemate albumitega võrreldes on uuel plaadil vähem lugusid, vähem külalisräppareid ja esmapilgul tundub ka, et vähem potentsiaalset hiti-materjali. Esimesed faktid peavad paika, viimane mitte. “Graduation” on üks neist albumeist, mis korduval kuulamisel aina rohkem meeldima hakkab. Nii et kui esmakuulamisel võib kuulajat tabada pettumus, et plaadil uut “Jesus Walks´i” või “Golddigger´it” või “Diamonds of Sierra Leone´i” või “All Falls Down´i” pole, siis iga järgneva spiniga leiab uusi lugusid või fragmente, mis sama hästi töötavad. Kanye sõnaseadmisoskus on paranenud, kuid teemad kokkukuivanud. Eelmiste albumite kõrval on sotsiaalseid teemasid tunduvalt vähem puudutatud. Asemel on rohkelt riide- ja muusikaauhindade-juttu. (Juba avaloo esimesel minutil: “I'm like the fly Malcolm X, buy any jeans necessary”). Esiplaanil on ikkagi Kanye üleelusuuruses isiksus ja ego ning suhted (naiste, Jay-Z, isa, kodulinna, fännide ja heiteritega). Produktsioon on Kanye harjumuspärasest stiilist kuhugi kaugele eksinud. Tõesõna, mõned lood tunduvad pigem Neptunes'i (“I Wonder” ja “Flashing Lights”) või Eminemi (humoorikas “Drunk and Hot Girls”) stuudiotest tulnuna. Vähem on kiirendatud soulisämpleid, vana materjali on leidlikumalt ja varjatumalt kasutatud. See ei kehti küll Euroopale suunatud singli “Stronger” kohta, mis kõlab nagu räpiks Kanye lihtsalt Daft Punki originaalile peale. No ja on ikka suht harjumatu kuulata, et sämplitakse mõne aasta tagust muusikat, mida isegi veel edetabelitest ja raadiotest mäletad. Aastakümnetaguste unustatud souli- ja funkilugude ümbertöötlused on palju ju tavapärasemad. Sisu poolest on “Glory” albumit sobivaimalt iseloomustav lugu. Kanye näitab oma tekstilist osavust name-droppides rohkem kui The Game ja pöörates Notorious BIGi Mike´ide-rida “Victory´st”: “I hear people compare themselves to BIG a lot Ya know BIG & Pac, ya know to get it hot I guess after I live I wanna be compared to BIG Anyone, Big Pun, Big L or Notorious” Muus osas ületab Kanye egotripp ja ülbus tavapärase taseme mäekõrguselt. Ja kogu see gospellik taust, koos koori, heeliumihäälse ja kiirendatud soulisämpli, viiulite ja mürtsuvate trummidega – muusikaline monumentaalkunst, Kanyelt iseendale. Peale ohtra nimepuistamise võib The Game mõjusid näha ka plaadi viimases loos, “Big Brother.” Austusavaldus ja südamepuistamine Jay-Z´ile nagu “Doctor´s Advocate´i” nimilugu. Varem tehtud ideedest on “Homecoming” ainus õnnestunud Chris Martini ja räpparite ühislugu. (Ja Kanye idee oli varasem, lihtsalt Jay album ilmus varem, peab ta oluliseks märkida). Veidi kahtlane ju on, et mida teeb inglise rokkar Kanye Westi kodulinna isikustavas loos, aga ju on temagi siis ilutulestikke Michigani järve kohal näinud. Kanye kirjeldab oma kolimist Chicagosse oma versiooniga Commoni "I Used To Love H.E.R."-i algusest: <>“I met this girl when I was three years old And what I loved most she had so much soul She said, excuse me little homie, I know you don’t know me, but My name is Wendy/windy and I like to blow trees“ Albumi teine tipphetk on rahulik “Laid back” DJ Premieri scratchiga refräänis. Lugu siis sellest, kuidas West saab ainult tema ise olla – nii oma riietuselt, stiililt, räpiteemadelt ja iseloomult. Kanye räpib: “You see how I played the big role in "Chicago" like Queen Latifah I never rock a mink coat in the winter like Killa Cam Or rock some mink boots in the summer time like will.i.am Let me know if you feel it man 'Cause everything I'm not made me everything I am” “Okay fair enough, the streets is flarin' up Cause they want gun-talk, or I don't wear enough Baggy clothes, Reebok's, or A-di-dos Can I add that he do spaz out at his shows So say goodbye to the NAACP award Goodbye to the In-di-a Arie award They'd rather give me the ni-nigga-please award But I'll just take the I-got-alotta-cheese award “ No ja pärast kogu seda riide-, raha- ja auhindadejuttu toob ta sisse ühiskonna- ja räpikriitika (üks vähestest kordadest sel plaadil). Ja see ei kõla kuidagi võltsilt või ebasobivalt. Ei kujuta ette ühtegi teist räpparit, kellel see nii veenvalt õnnestuks. <>i“I know that people wouldn't usually rap this But I got the facts to back this Just last year, Chicago had over 600 caskets Man, killin's some wack shit Oh, I forgot, 'cept for when niggas is rapping Do you know what it feel like when people is passing” Plaadi hüpnootilisim instrumentaal on DJ Toompiga koos tehtud “Can´t Tell me Nothing,” vabalt võib olla tegu ka 2007. aasta parimaga. Ja miskipärast on remixil Kanye salm tugevam kui albumilt leiduvas originaalis. Lihtsalt kaks näidet Kanye sõnaosavuse paranemisest: “And I'll be good like "God" with an extra "O" God knows that my check needs some extra 0's” “Misery love company, her nickname Sorrow My Benz need company, her nickname Tahoe “Wait till I get my money” everybody motto So I´ma need a bravo for everything that I wrote Yeah, hey mama they can't hate him Cuz after all of the drama, K slayed them.” “Graduation” läheb korraliku kursusetööna kirja ja väärib hinnet A- ja sedagi ehk peamiselt seetõttu, et Westi egol millegi poole edasi püüelda oleks. Auhinna-gaaladel puhta töö tegemine pole sugugi nii motiveeriv, et uusi samahäid albumeid teha. Urmas Neeme    4.5 Lisatud: 2008-01-23 Keskmine hinne: 3.94 Hindajaid kokku: 18 221 50 Cent - Curtis [Shady/Aftermath] Maailmas pole palju muusikuid, kes pärast kahte edutut singlit ja paari lekitatud lugu ikkagi albumi välja annaks, kus need samad lood kõik peal oleks. 50 Cent tegi just seda. “Straight to the Bank”, “Amusment Park” ja “Fully Loaded Clip” on kõik Curtisel olemas. Viimased poolteist aastat pole G-Uniti peamehele kerged olnud. Pärast 2005. aasta esimest poolt, kui Game'i “The Documentary” ja 50 “Massacre” kuumad olid ja võidu müüsid, pole suurt edu enam olnud. Pikaleveninud ja mitte väga võidukad tülid terve plejaadi räpparitega, ebaõnnestunud sooloalbumid G-Uniti liikmetelt ja plaadifirma uutelt muusikutelt ning päris mitu igaveseks ajaks riiulisse jäänud albumit. Pole justkui sama vana hea olukord, kus 50 oma plaate välja andnud on. Esimene hetk, kus mul tekkis tunne, et see plaat võib tõesti sel aastal välja tulla ja ka mõned miljonid müüa, oli alles “Ayo, Technology” lekkides. Umbes kaks kuud enne albumi ilmumist. Ja sedagi peamiselt Timbalandi meeldejääva biidi tõttu. No ja Justin on juba paar aastat olnud tüüp, kelle juurde räpparid hittsingli tellimusega lähevad. Alates Black Eyed Peasist ja lõpetades Snoop'i ja TI-ga. See lihtsalt pidi töötama. Varem ilmunud “I Get Money” sai umbes samal ajal teise võimaluse ja andis lootust, et 50 siiski teab veel, kuidas hitte teha. Selles loos on kõik see, mida Fiftylt oodatakse. Praegusel ajal peaks ta ju kehastama sellist üle-elusuurust hip-hopi super-villian'it. Teeb mis tahab, võib ükskõik kelle karjääri lõpetada või albumi ülejärgmisesse aastasse edasi lükata jne. Räpimaailma Vince McMahon, kes on üdini paheline ja teeb, mida tahab. Või nagu süngemad variandid Lex Luthorist. Osaliselt (enese)promo teda niimoodi kujutabki. Ja selline tegelaskuju osaliselt ta edu taga ongi. Vaadates eriti USA räpifoorumeid, siis enamus justkui vihkab meest, aga ikka loevad intervjuusid, kuulavad lugusid ja ostavad asju. Kõmu müüb. Hate it or Love it. Ja “I Get Money” esindab 50 just seda poolt. Juba avaread pauguvad ülbusest ja fuck you, pay me suhtumisest. “I took quarter water, sold it in bottles for 2 bucks then Coca-Cola came and bought it, for billions, what the fuck? Have a baby by me baby, be a millionaire I write the check before the baby comes, who the fuck cares I'm stanky rich, I'ma die tryna spend this shit Southside's up in this bitch Yeah I smell like the vault, I used to sell dope I did play the block - now I play on boats In the south of France baby, St. Tropez Get a tan, I'm already black, rich, I'm already that” Lisaks on see lugu nagu tosina 50 Centi loo parimate osade oskuslik montaaž. Erinevatest mixtape'ide lugudest ja G-Uniti singlitelt on võetud töötavad osad ja siia kokku pandud. Jupp "I Run New York"-ist, osa "Staight to the Bank"-ist, suhtumine "Window Shopper"-ist jne. Asi töötab. Energiat ja suhtumist, seisukohta ja iseloomu, kõike on küllaga. Midagi taolist, mida pärast 50 Shady/Aftermathi debüüti või G-Uniti kauamängivat “Beg for Mercy” väga olnud pole. Teine superülbe salm tuleb alles plaadi lõpupoole, Dr. Dre produtseeritud klubibängeris “Fire” (Mis mingil imekombel pole veel 7 esimese singli hulka jõudnud, vaatamata sellele, et Dre nime alt pole aastaid nii pop-maigulist tulnud ja refrääni laulab Pussycat Dolls'i Nicole praeguse trendi kohaselt silpe kajana korrates nagu Rihanna). 50 räpib: "These other niggaz ain't got the style I got go back to the basics and break it all the way all the way down You can hate it but face it B.I.G. and Tupac just ain't around Everywhere you go, there I go, I'm 50 Cent" "I got a helluva flow, you should already know Sold over 30 million records already It's the third time around, you know how I get down I'm hands down, pound for pound, the best around" Halb on see, et tegelikult sellist Fiftyt rohkem plaadil välja ei tule. Tundub, et mees ei suuda kuidagi oma staatusega harjuda. Selle asemel, et lugudes stabiilselt kas oma bossi-staatust rõhutada või meenutada vanu aegu lihtsa gängsterina ei suuda ta neid eristada ja võib kasvõi samas reas neid mõlemaid etendada. Boss peaks oma “mängusõdureid” juhtima ja otsuseid vastu võtma, samas kui lihtsõdur käsku täidab ja paugutab. 50 püüab samal ajal mõlemat rolli etendada, olles korraga nii alcaponelik ülikonnastatud Don kui ka cracki müüv ambitsioonikas getopätt. Albumi esimene kolmandik ja paar viimast lugu on just selles stiilis. Albumi intro sisaldab päris head kokkuvõtet "Curtis"-est: "That won´t kill a man, that will turn him inside out, pull him upside down, piss on him, read him his last rites..." (Kusjuures see osa on võetud Briti pätifilmist “Shooter”, pidavat täitsa hea olema.). No ja vahepealne albumi töönimi oli ka “Curtis SSK.” Nagu “Shoot, Stab, Kill” või “SoundScan Killer.” Enamus neist lugudest erineb suvalisest G-Uniti mixtape materjalist vaid veidi parema ja viimistletuma produktsiooni poolt. Kuigi eelarve ja kontaktid lubaks kindlasti paremaid produtsente, siis enamasti vastutavad biitide eest vähetuntud ja sageli Dr.Dred matkivad tüübid. Isegi Dre pole albumile palju andnud – kaks lugu, mis ei kuulu ka albumi parimate hulka (Jay-Z “Kingdom Come” sai rohkem ja paremad biidid – olgugi, et 50 on Dre plaadifirmas). Samapaljuga panustab ka Havoc ja ühe loo taga on Eminem (lisab ka ebavajalikult haige salmi. Vihjeks R.Kelly koduvideod). Produtsentidest üllatab kahe looga Jake One. Seattle'ist pärit valge tüüp, kes alles hiljuti oma päevatöö muusika vastu vahetas. "Moving On Up" meenutas vähemalt mulle neid aegu, kui 50 veel popmuusika suurimate staaride hulka ei kuulunud. Soulisämplite ja/või muidu voolavamate ja laisemate biitide peale räppides on 50 alati hakkama saanud. Kasvõi minu üks esimesi mälestusi 50 Centist - üks 2002. aasta mixtape´i lugu. “50 Shot Ya (Problem Child)” (LL Cool J “I Shot Ya” biidil) oli see mp3, mis kusagilt mu arvutisse sattus ja huvi mehe loomingu vastu tekitas. Teine Jake One´i lugu on duett Mary J. Blige´iga “All of Me,” kus mees kahe staari koostööle ka suurepärase biidi tagab. Trummid, viiulid ja mahlakad puhkpillid on tüübi parimad töövahendid. Neis kahes loos on elu, mida teiste lugude täpselt mõõdetud, lõigatud ja tehniliste valemite järgi toodetud biitides pole. On ka keskpäraseid lugusid, mis siiski meelde jäävad. Albumi viies (!) singel "I'll Still Will” (puhta tapmisähvardus-lugu, mille MTV ajukaks "I Still Will"-iks tsenseeris) koos Akoniga on taoline. Propse tuleb anda, sest täitsa vabalt võib lugu kummitama jääda. Akoni fenomen vist selles ongi, muidu oleks ta vaevalt midagi enamat kui jaburate taustahäälte tegija Gwen Stefani albumitel. Või just sellepärast ta ka sinna jõudis. Go figure. Ma eelistaks siiski Nate Doggi aga see mees on kuidagi väga kadunud. No ja teine asendamatu oskus on Akonil suvalise relva- või automargi vähemalt kaherealiseks venitamine ja sellest refrääni või hook´i kandev osa teha. Ma kujutan ette, et talle makstakse selle eest. Nende samade töösturite poolt. Keskpäraste ja meeldejäävate lugude hulgas on ka Havoci produtseeritud “Fully Loaded Clip.” Kõigepealt pühendab 50 kuulajad relvalaadimise varjatud saladustesse. Et salv ikka täitsa täis oleks, tõmbad kuuli rauda, võtad salve alt ja paned ühe veel sisse. Järgmised noored püssimehed saavad lisaks Mansonile, Matrixi-filmidele ja saksa rokkbändidele 50 Centi ka süüdistada. Lisaks nimetatakse hook´is ära kõik suuremad räpistaaride suhted. No ja 50 ise puhastas samal ajal püssi (no pun intended!) ja küpsetas kräkki. “While Jay and Beyonce was *Mm mm*, kissin' I was cookin' one-thousand grams in my kitchen While Nas was tellin' Kelis, "I love you boo" I was shinin' my nine, ya know how I do.” Ja siis on veel täiesti ebavajalik tsenseeritud lugu “Man Down.” Üheltpoolt plaadifirma loll otsus seda tühikutega viisakamaks tegema hakata, teisalt 50 rumal soov seda plaadile panna. Samas minevik on näidanud, et politsei-vastaseid lugusid saab albumitele ka ropult panna. Nii N.W.A kui Dead Prez on seda ammu tõestanud. Saab muidugi aimu, kuidas “Curtise” tsenseeritud versioon kõlaks. Tüütult. Meeldejäävamad read “Conventional methods of sex, totally bore me / Wait! I´m getting sidetracked, back to the story.” Lisada võib veel, et G-Uniti liikmetest teevad kaasa Tony Yayo (ühes loos salmiga, teises irvitamisega) ja Young Buck. Kolmanda Aftermathi albumiga astub 50 Cent Jay-Z ja P.Diddy kategooriasse. Kategooriasse, kus räppimine ja plaadimüük pole enam peamine sissetulekuallikas ega seega ka kohustus. Neid asju tehakse siis, kui tuleb tuju või tekib motivatsioon, või on vaja oma muudele äridele lisareklaami saada. Vabalt võib olla, et selline vabadus 50 Centile edaspidi vabastavaks osutub. Saab muusikat teha lihtsalt niisama, ilma pingeteta. Plaat müüb mõned miljonid ju nii kui nii. Küsimus on ainult selles, kas edaspidi on graafik plaat aastas või paariaastaste vahedega. Ilmselgelt on 50 seda ka ise teadvustanud - pärast albumit ilmunud “I Get Money” remix lisapealkirjaga “Forbes 1-2-3, Billion dollar remix, New York Giants” toob just need mehed kokku. Diddy laseb oma karjääri (või vähemalt viimaste aastate) parimad riimid: “Uh! Bo knows but Diddy did it (Yeah) Cars, jewelry and big homes, yeah! Diddy did it! Shootouts, coastal beefs, yeah! Diddy did it! But my lawyers so good that Diddy got aquitted I met J. Lopez out in St. Tropez While you was ridin around in Miami on mopeds” Ja Jay-Z oma teada tasemel: “I'm a hustler, baby! Can't escape my past When I flip Rocawear, I told 'em give me money cash Yeaaaah, checks might bounce Alphabet boys might check my accounts.” Jay-Z esindab sellist vanemat, targemat riigimeest hip-hopis. Teeb suuri steitmente, lõpetab beefe, suhtleb riigijuhtide ja ÜRO-ga Aafrika teemadel, mõjutab kogukonda šampanjamarke vahetame, muudab uusi muusikuid või stiile popiks. Diddy on pigem midagi näitleja või niisama staari taolist - peaasi, et pildil oleks ja oma kuulsusega nänni müüa saaks. No ja 50 on ärimees, kes teeb kõike just sellest perspektiivist. Eetika või suured eesmärgid või hea imidž pole olulised, läbimüük on. Ja muusika on kõige kolme jaoks pigem vahend kui eesmärk. Urmas Neeme    3.0 Lisatud: 2008-01-23 Keskmine hinne: 3.67 Hindajaid kokku: 18 359 Öökülm - Välk selgest taevast [Lejal Genes] Hea kui mõnikord ilmub häid plaate mida ei osanud oodata. Öökülm oli minu jaoks suhteliselt tundmatu suurus. Kuuldud Rakvere räpkogumikult "Mõistatuslikud tegelased" ühe loo jagu. Lugu läks raadios kohe letti. Hea ju. Mul on selline tunne, et Lord on räpparina tüüp, kes võiks paari aasta pärast olla üks olulisemaid MC'sid Eesti hiphop skenes. Eeldused on olemas heade, kliššedeta ja vabalt voolavate tekstide näol. Fonomeister Melkker teeb biiti, mis on saadud Fatboy Slimi ristamisel Madlibi ja eesti räpiga (muuseas tema osalusel tehtud duo Oluline pala "Flowwa" on parim kohalik instrumentaalne hiphop mida ma kohe suudan meenutada). Tavaliselt ma ei kiida hurraaga heaks igasugu ristandeid, sest neist võivad kergesti tekkida frankensteini tüüpi kunstlikult kokku pandud värdjad. Siin on asi peaaegu loogiline. Ma tahtsin head lood ette lugeda aga avastasin, et ma paneks peaaegu kõik kirja. Viskit küll on selgelt kõige parema mineku ja teostusega - kuigi härrad ise tegid selle vist vahepalaks. Ülejäänu on hea just selle pärast, et sõnumit antakse edasi vana hea pasapuhumise vormis ja nõuab veidi intellekti et asjast aru saada. Tegelt on tekstid teravad. Ainus mis mind häiris, on see et noored tüübid ei viitsi esitusi lihvida. Kuulda kohe, et asi pandi purki esimese teigiga ja tulemusena loksub flow ja hääl aega-ajalt lausa ebameeldivalt ja üleüldine produktsioon võiks olla etem. Aga sisu (see mis loeb) on hea. Tulevikus usun, et veidi parem nupukeeramine ja veidi suurem ambitsioon annavad hea albumi asemel kokku klassiku. Kozy    4.0 Lisatud: 2008-01-16 Keskmine hinne: 4.38 Hindajaid kokku: 16 2115 DJ Critikal - Mixtape [Mindnote] DJ Critikal tähistas 10 aasta möödumist DJ ameti algusest sellega, et sättis kokku ja andis välja ilmselt esimese läbini eestikeelset räppi ja hip-hop muusikat sisaldava miksteibi. Siin kõlab üksteise järgi kokku 34 rada, kogupikkusega 73 minutit ja üldjoontes sisaldab see nelja sorti materjali: 1) Critikali enda produtseeritud remiksid ja uustöötlused juba varemilmunud lugudest. Näituseks A-Rühma „Palmisaar” (kuradi külm remix) , Cool D feat Genka „Mind Ei Koti” (tseki biiti mix), Genka „Porrrrremix (headöödraha variant)” või Critikal ja Chalice „Boing!”. Kõlavad mõnusalt ja värskena. 2) Varemilmunud lugusid, mis on sobivalt teiste vahele pikitud. Näiteks Noizmakaz'e „Valitud Mõtted”, Cool D „Ma Olen Räpane”, Tommyboy „Papa, Anna Mulle Andeks”. Need mõjuvad natuke teist korda soojendatud supina, ent kuna ükski lugu ei kõla täispikkuses ja on pikitud teiste vahele, siis häirima ei hakka. 3) Vahelehõiked stiilis yo-ma-olen-see-ja-see-kuulake-Critikali-miksteipi (neid on ikka päris palju, äkki isegi liiga palju) ja sämplite ja skrätsimisega pikitud vaheskitid ja natuke beatboxi kah. 4) Varemkuulmata ja -ilmumata lood Critikali enda loomingust. Näituseks „Ime Mu Sõrme”, „The Fist”, „Biit” ja „Naised Naised” (mis sialdab sämplit Chalice loost „Peremeesorganismid”) ja viimase boonusloona ka albumi pärl – Critikal ja Kogudus „Ära Süüdista Saatust” (ETV fonoteegist leitud bänd 25 aasta tagant, millest Critikal on vorminud oma nägemuse). Igati meeldiv. Produktsioon, skrätsimine, miksimine ja detailidele pühendumine on siin albumil igati korralikult teostatud, nagu DJ Critikali asjade puhul ikka – jätkuvalt eeskuju näitav. Ainus tõsine viga, mis selle albumi mõju ja efekti vähendab on see, et peamiselt on piirdutud materjaliga ja artistidega, mis on juba varem MindNote leibeli alt ilmavalgust näinud. Kui seda albumit esimese eestikeelse miksteibina välja hõigati, siis oleks oodanud siit ka laiemapõhjalist valikut – Legendaarne Recordsi nimed (Põhjamaade Hirm, Metsakutsu, Toe Tag, sPoom), EHH.ee muusikasalv (Bro Checks, Infinit, Northside, 10-6 jt), Rakvere kamp (Def Räädu, Stupid F), Insomniac’i tüübid (Stereotüübid, Rec & Rapresent) ning paljud teised (Reket, tDrop, End L). Valikut ju nagu oleks? Puku    3.5 Lisatud: 2007-05-07 Keskmine hinne: 4.46 Hindajaid kokku: 24 135   Kuuluud - Kummuli kaheksa, üheksanda maailma imelik [Legendaarne] Pharoahe Monch - Desire [SRC/Universal Motown] Kanye West – Graduation [Roc-A-Fella] 50 Cent - Curtis [Shady/Aftermath] Öökülm - Välk selgest taevast [Lejal Genes] DJ Critikal - Mixtape [Mindnote] hiphop.ee ja R2 aasta 2012 Haigla Check 1,2 Sonar Festival Flow Festival Legendaarne Records põhja tallinn Rimmiaasta 2013 mc battle 2013 Põhja-Tallinn wild disease ft papa fali...