On juba pikk aeg möödas hetkest, mil mõned meist saabusid bussiga Tallinna ning hingasid sügavalt kopsudesse taas rasket eesti õhku. Millest jutt? Juttu tuleb Splash’i nimelisest festivalist.
Reis algas 31. juulil, ilusal varajasel suvehommikul. Mäletan, et kõndisime lasnamäe Statoili, peas oli paar mõtet ja naljakad Elvise prillid. Mõte Üks: kas toolid bussis on mugavad ja mõte Kaks: kui kallis on Saksamaal toit. Bensiinijaamas oli saatmas nii mõnigi muretsev lapsevanem, kes lehvitas oma lapsele tagant järgi. Pikk teekond Splashi poole võis alata. Esialgu küll kõigi “unistustemaa” Poola suunas.
Sai bussis magatud isegi mõni tund (vist), kuna eelnev öö oli no täiesti magamata. Sõidu ajal näidati filme ja kuulati plaati. Face Off oli taas ekraanil muideks. Leedus liitusid meie seltskonnaga veel Dj Mamania & Co. Poola jõudes ootas meid soe voodi ja külm supp. Oli naljakas, kuidas härra bussijuht üritas teha omapärast ebaloogilist pööret teele, mis oli meeter kuni kaks lai. Ehk tal oli mõni ameerika võmmi film meelel, kus sõidukid pääsevad igast kohast libedalt läbi ja kahjustavad seejuures ainult peeglit. Lõpuks ometi olime kohal “bling, bling” hotellis ja kohe mindi loomulikult kohalikku baari morssi jooma (Niko maksis). Tore oli ka see, et mõned vahvad kodanikud olid kogunud jõudu ja väikese Fiati nimelise auto asukohta muutnud. Olgu, limpsid lakutud ja nii mõnigi suundus kohe kangema järgi. Mõnel teisel tuli pähe aga minna Poola raksu, ning nende kahe elemendi kooskõlas õppisime me kahte asja :
1. Me õppisime ära kuidas kisada palja kehaga ja poola keeles ecstasssy ning loogilsed järeldused said tehtud sildist “Uwaga Pies” ehk siis eesti keeles kuri koer.
Hommikul ärkas suurem enamus Niko kisa ja mõni ka põõsas ööbiku laulu peale, vahet polnud. Väljasõites lootsime, et sõita on veel paar tundi aga see oli ju Poola ning piiripunkti jõudsime alles siis, kui pimedus käes oli. Lõpuks oli tunne küll, et miks ma tulin, kuid alateadvusest tulid hääled rääkides asjadest, mis ees ootavad. Ja siis lõpuks Chemnitz. Teate mitu korda me pidime küsima herr politseinike käest, et kus meie telkimisala on? Palju! See oli tohutu kui suurtes kogustes oli korravalvureid või siis oli asi hoopis selles, et silme ees mitmekordistus olukord? Televisioonist on kindlasti paljud meist näinud reklaame mudavannidest ja sanatooriumitest. Kuid kinnitan teile, et saksa muda on parim – järgmisel hommikul oli jalanahk pehme kui beebil! Muda oli selline mõnusalt pruunikas. Telkimisiala lõpuks… siit ja sealt hõiskasid inimesed üksteisele – “Helga!!!” – nagu oleks see mingi ürginimeste suhtlemiskeel. Eestile eraldati telkimisala taga nurgas ning teel sinna pakuti nii mõnelegi kodanikule imerohtu, mis pidi mõnu tekitama! Öö pimeduses hakkasid kõik oma hütte kokku panema. Telgid püsti, üks uhkem kui teine, läksid mõned magama, teised aga hoopis hommikust Chemnitzit uurima, või uudistasid niisama festivaliala peal ringi.
Esimene Splashi päev oli alanud. Festivali peaalal hakkas action pihta kell kaks päeval. Pealaval alustasid saksa artistid, samal ajal tegid oma tööd graffiti artistid. Seinad piirasid enamvähem kogu festivali peaala. Silmailu jätkus. Tegevust jätkus. Võis minna järve ujuma, mis oli igati värskendav, uurida, mida on huvitavat müügil “väikesel” kaupluste alleel, mis sarnanes natuke merekeskusega, ainult et seal olid muidugi originaalkaubad. Valik oli mitmekesine, aga valida oli raske.
Esimese päeva üks tipphetki oli kindlasti Beatnuts, kes tormas lavale kell kaheksa. Enne neid tegi väikese üllatuse aga Non-Phixion, kes ajas rahva looga “Rock Star” ikka täiesti hulluks. Seal lava ees kujunes olukord vahepeal ikka päris kriitiliseks, kuid samas naljakaks. Kontserti nautimise asemel tuli vahepeal tegeleda sellega, et mitte kaaskuulajate jalge alla jääda. Beatnuts pettumust ei valmistanud. Kogu esinemise ajal karjus rahvas Watch Out Now, Watch Out Now ja lõpuks see lugu ka tuli ning rahvas hullus, järjekordselt. Tunne oli pärast päris võimas, kuna polnud sellist kontsertelamust varem saanud. Ja üks värskendav suplus kulus pärast igati marjaks ära, kuigi lõppes sellega, et turvamees meid ära ajas. Teine suur esineja oli Royce Da 5’9. Kahjuks me tema esinemist ei näinud ega oska ka muljed jagada. Pealaval lõppes tegevus peale ühtteist, kuid see polnud veel kõik, sest pidu jätkus South Pole telgis. Suurepärase show tegi Non-Phixion, mis kulmineerus meie arvates võib olla esimese päeva parimaks elamuseks vaatama sellele, et asi kippus kahe rahvuse vahel juba natsa füüsiliseks ehk siis trambiti jalgu pisut !!!
Teine päev oli kätte jõudnud. Päike säras taevas ja kuumus oli päris tappev. Ega eriti magada ei saanud, kuid ega me seda Splashile tegema ei läinudki. Lõpuks kui siis jalad alla saime, läksime pesemis võimalusi otsime ja leidsime, sellise pika pika vanni, midagi sarnast kust hobused joovad. Kui kõik vajalikud protseduurid tehtud otsustasime poodi minna. Poenimekirja siia üles kirjutama ei hakka, kuid üks komponent, mis oli kõigil shoppajatel ühine oli, üllatus üllatus, õluuuu ja seda jagus kõigile ohtrasti. Sai ka mõned laenatud või vahetatud võileibade vastu ürituse lõppedes.
Teine päev oli vast Splashi parim. Põhjuseid oli kaks. Esialgu tuli küll üks natuke halvem uudis, et GZA jääb ära, kui tema asemel on RAHZEL, mis oli veelgi uhkem. Ning teine põhjus oli muidugi Talib Kweli. Alustame siis Rahzelist. See mees juba oskas laval show’d teha. Esinemis tipphetk oli kõigi jaoks muidugi see, kui beatboxi meister esitas loo “If Your Mother Only Knew”. Kuid see polnud mitte tavaline esitus, kuna mees tegi ikka midagi päris võimsat: “the beat, the chorus and the bassline at the SAME TIME”. Pärast Rahzeli esinemist jäid kõik pingsalt kell ühteist ootama, kuna just siis astus lavale Talib Kweli. Siin juures pani natuke imestama saksa publiku võhiklikus. Enne Talib Kweli tulekut liikusid massid lava eest ära telkide poole, ning mõnele külastajale ei ölnud nimi Talib Kweli midagi. Sama oli ka enne Masta Ace’i lavale tulekut. Kuid see selleks.Oli vägagi rahulik õhtu just nagu enne tormi, teate küll. Mees astus lavale ja nähes seda massi ma olin suhtelisel õnnelik, et seisime hoopis õlle putka juures(põhjuseid võite ise arvata). Minnes Talib’i kuulama ei osanud oodatagi, et mees esitab sellseid lugusid nagu “Definition” ja “Brown Skin Lady”, kuna tegemist ju ikkagi Black Star’iga. Muidugi esitas mees lugusid ka enda loomingust. Kõik oli lihtsalt professionaalsuse tipp ning tänu sellele paluti tal veel paar lugu teha. Lõpuks liitusid Talib’iga laval veel mõned teised suured nimed, kes Splashil olid: Beatnuts ja Afu-Ra. Talib Kweli esinemise lõppedes ruttasid mõned juba South Pole’i telki Camp Lo’le. Kuid mehed hilinesid umbes 20 minutit ning lavale tulles olid nad küll suhtelisel muskulaarse välimusega tänu oma kauboi teksastele ja kaabudele, hirmus hakkas ausalt öeldes. Rahvast ei olnud just kuigi palju, kuid need kes olid, elasid aktiivselt kaasa. Tuleb tõdeda , et Camp Lo esitus jättis ikka suhteliselt külmaks, võrreldes eelmiste esinemistega. Tegu oli nagu uue plaadi esitlusega. Iga lugu algas lausetega “See nüüd on lugu meie uuelt plaadilt minge ja hankige see endale”. Kuid lõpuks ikka tuli see mis tulema pidi “LUCHINI”, kuid ka see tuli läbi vaeva, kuna inimesed lihtsalt karjusid vahet pidamata loo nime ning ega neil valikut ei jäänud.
Teine fantastiline päev oli läbi saanud, kuid ees ootasid veel Masta Ace, Saian Supa Crew, Afu-ra ja paljud teised. Viimane päev ei alanud kuigi meeldivalt, sest ilm oli kaunis nirune ning vihma kallas. Tulemuseks oli see mõnus pruunikas muda, millest ka eespool juttu oli. Tossud, mis kunagi valged olid, said täijesti uue välimuse. Kuid see pori ja vihm külaliste meelt ei heidutanud. Nii mõnedgi tundsid vastu pidi suurt rõõmu, korraldades mudamaadlust, liulaskmis võistlusi ja kes teab mida. Kui Masta Ace lavale tuli kallas taevast endiselt vihma, kuid see ei häirinud ei publikut ega ka esinejat ennast. Hea meel oli selle üle, et mees esitas just oma vanu häid klassikalisi lugusi. Kuuldes lugusid “Music Man”, “Inc Ride”, “Born To Roll” seal hulgas ka Crooklyn Dodgers’i “Crookly Dodgers”, jooksid üle selja need külmavärinad, mida nii mõngi teist kindlasti tundud on. Kogu esitus oli suurepärane. Väga hästi tuli toime ka Masta Ace’i abistanud emcee Strick. Kindalasti Splashil Talib Kweli kõrval parim elamus, kui mitte isegi parem. Peale Juice Crew meest oli oodata lavala Saian Supa Crew, kuid tänu sekeledustele lennujaamas, jäid mehed paar tundi hiljaks. Vaatama selle, et prantsuse külalistel polnud oma dj-d, koos vajaliku muusikamaterjaliga, andsid mehed vägagi korraliku show. Tehes ikkagist kõik oma beatboxi asjad ja ka mõned lood kahjuks ainult võõrastel taustadel.
Natuke sai nüüd ka oma jalgu tatsamisest puhata, kuid mitte kauaks, sest ees ootas Afu Ra. Tegemist oli siis festivali viimase artistiga. Ausalt öeldes kui mehe esinemine tuli oli suus juba magus uni, kuid magama nüüd küll ei lähe ajal kui selline mees esineb paarsada meetrit eemal. Suundusid siis mõned eesti deligatsiooni liikmed läbi sopase saksa mägismaa Southpole telgi poole. Inimesi ei olnud sugugi palju ning enamusel olid suht väsinud näod kuid kogu see lugu pidi kohe muutuma. Afu-Ra tuli lavale. Esinemine algas “D&D Soundclash” nimelise looga, mis mõjus nii meile kui ka rahavale vägagi positiivselt. Peale selle esitas ta kõiki oma tuntumaid lugusid nii uuelt plaadilt kui ka vanemaid lemmikuid nagu “Whirlwind Thru Cities” ja “Defeat”. Kogu esituse vältel mees tegi niiöelda väikest lava kung fu-d hüppates kõlarite peal ja igal pool, kus vähegi võimalik.
Nüüdseks kui kogu asi oli lõppenud. Meil oli veel paar tunnikest aega, et kõik oma telgid kokku pakkida ning kaduda. Oli näha, et sakslastel ikka pea töötab teadmatutes mastaabides, kuna selle asemel, et telke pakkida, nad põletasid neid ning selle asemel, et õlled kaasa võtta kui ei jõua ära juua, nad otsustasid hoopiski neid metsa visata, või siis korralda võistlusi mäest üles jooksmises või kes teab veel mida. Siinkohal ei tahaks teada, mis nad tegid oma narkootiliste ainetega! Minekuni oli jäänud vaid loetud minutid ning meie eestlaste patriootiline vaim ei lubanud seda, et lahkuksime sealt ilma väikse hümnita. See oli hetk kui kõik võtsid ringi käed südamele (mütsid olid peas) ning pistsid laulama, pisar tuli silma ning keegi vist kogemata plaksutas lõpus. See oli siis selleks korraks kõik. Usume, et keegi ei kahetsenud reisis endas mitte kui midagi ja loodame ka seda, et järgmine aasta seltskond väiksem kohe kindlasti ei ole!!!
