Intervjuu on tehtud 5. aprilli hommikul – päev pärast Looptroop’i kontserti klubis Hollywood. Kokkulepitud 15 minutit venisid terveks tunniks ja lõpuks sai see kõik nüüd ümber kirjutatud ja ära tõlgitud. Küsimusi küsisid Quest ja Kozy, vastas Promoe..
Quest: Te tegite Hollywoodis väga hullu show! Kaua te juba “The Struggle Continues” tuuri raames mööda maailma sõitnud olete?
Promoe: Alustasime kuskil 2002. aasta novembris.. Oktoobris andsime albumi välja ja novembrist saati oleme sisuliselt kogu aeg tuuril olnud – üle kogu Skandinaavia, siin-seal Euroopas ja just eelmisel nädalal tulime näiteks Lõuna-Aafrikast. Tundub, nagu see oleks üks pikk tuur, millel polegi lõppu. Album on küll uus, aga pole just palju aega sellest möödas, kui me veel „Government Music“-u ja „Modern Day City Symphony“ kraamiga tuuritasime.
Q: Te olete päris paljudes erinevates kohtades kontserte andnud – kas on mõnest kohast eredamad mälestused või on mõni maa teile väga hea mulje jätnud?
P: Raske öelda. Mulle meeldivad erinevad maad erinevatel põhjustel. Kui nüüd publiku seisukohast vaadata, siis parim rahvas on olnud võib-olla mingitel üritustel Rootsis, Saksamaal, Sveitsis, Austrias… Kindlasti ka siin Ida pool, näiteks Tsehhis. Samas on ikka huvitav käia näiteks Itaalias, Hispaanias, Prantsusmaal, isegi kui rahvas seal nii väga sulle kaasa ei ela. Lõuna-Aafrikas oli muidugi väga lahe.
Q: Kuidas on Lõuna-Aafrikas kontserti anda? Kas see on üldse võrreldav muu maailmaga, näiteks Eestiga?
P: Seal on ikka natuke teistmoodi. Me pole nimelt Lõuna-Aafrikas just eriti tuntud. Eestis oli üritusel näiteks rohkem rahvast ja publik oli kuidagi entusiastlikum. Samas – nagu ma juba ütlesin – on lahe olla kohas, kus rahvas sind eriti ei tea.. Aafrikas on rahvas näiteks väga poliitiliselt meelestatud. Me olime tuuril koos Spotrunners’i, Timbuktu ja Chords’iga. Looptroop läks viimasena lavale ja me oleme oma sõnumilt ka tunduvalt poliitilisemad kui need teised grupid. Mulle jäi mulje, et see meeldis rahvale. See on veider maa – no terve maailm on veider, aga Lõuna-Aafrika minevik on väga poliitiline.. Eile näiteks siin Eestis oli see pigem nii, et rahvas oli plaati kuulnud – sõnadele lauldi kaasa ja kõik olid üldiselt väga entusiastlikud. Teine vahe oli kindlasti selles, et eile oli kontsertil VÄGA palju naisi! Üldjuhul, kui me kuskil esineme, siis suurem osa publikust on ikka mehed. Võib-olla mitte Lõuna-Aafrikas, aga näiteks kuskil Saksa underground-klubides küll…
Q: Natuke teist teemat – meil oli hiphop.ee-l 2002. aasta parimate hääletamine ja Looptroop’i album („The Struggle Continues“) tuli kokkuvõttes teisele kohale, jäädes alla vaid Jurassic 5-le. Samas peab ausalt tunnistama, et Looptroop’i albumit Eesti plaadipoodides müügil pole. Sisuliselt kogu promo, mis Looptroop eesti meedias saanud on, on ilmselt läbi hiphop.ee, meie raadiosaadete ja ürituste. Siit jääb üle ainult variant, et inimesed tõmbavad massiliselt teie mp3-sid. Seega on teil terve hunnik fänne, kellele meeldib Looptroop, aga kes teisest küljest ei toeta teid. Mis te sellest arvate?
P: See pole ju fännide viga, et meil nii vilets distributsioon on. Ma arvan, et kui meie albumit siin poes müüdaks, siis inimesed ka ostaksid seda. Kuna seda aga saadaval pole, olen ma väga õnnelik, et nad mp3-sid tõmbavad. See tähendab ju seda, et Looptroop meeldib neile.
Q: Aga üldiselt mp3-d ja muusikatööstus? Kas see on nii, et artist ei saa midagi?
P: Ma ei näe seda nii, et artist ei saa midagi. Ilma mp3-deta poleks eile meie kontsertil võib-olla üldse inimesi olnud. Meie saame seda “tagasi” näiteks niimoodi. Kui meil oleks hea distributsioon, siis võib-olla poleks see vajalik, aga nii kaua kui meie olukord selline on, olen ma õnnelik iga võimaluse üle meie muusikat levitada. Teisest küljest ei ole nagu väga midagi, mida me selle suhtes ette võtta saaks. Me ei saa selle vastu võidelda, seega ma üritan seda hea võimalusena näha. See on võib-olla probleem suurtele plaadifirmadele, kes virisevad, et nad kaotavad raha. Meie jaoks on see pigem sellise kuulaja, kelleni me muidu kuidagi ei jõuaks, saamine.
Q. Ma tahaks küsida Rootsi hip-hopi kohta. Teie teete oma asja inglise keeles – kas see on alati nii olnud ja miks just inglise keel? Teie lugudes on kohati ka rootsikeelseid riime – mis värk on?
P: Kui mina ja CosMIC umbes 90-ndal aastal riime kirjutama hakkasime, siis polnud Rootsis kedagi, kes oleks emakeeles räppinud. Või kui oli, siis võib-olla keegi, kes oli väga wack. Seega polnud meil väga eeskujusid, keda järgida. Tol ajal kuulasime ainult ameerika hiphoppi ja me ei osanud ette kujutada, et rootsi keeles oleks võimalik sama hästi räppida. Kui millegagi alustada – olgu see siis riimide kirjutamine, graffiti joonistamine või mis iganes – siis esimese hooga teed sa seda ikka millegi või kellegi järgi. Meie jaoks oli kuidagi loomulik seda ameerika moodi teha.. Ja siis me kirjutasime ingliskeelseid riime umbes 96-nda aastani. Selleks ajaks olime me mingisuguse tuntuse saavutanud ja me hakkasime kassette välja andma. 96-ndal andsime esimese vinüüli välja. Umbes samal ajal hakkas siit-sealt ilmnema tüüpe, kes kirjutasid häid rootsikeelseid riime ja me kirjutasime ise kah üht-teist rootsi keeles. Aga me ei muutunud täielikult – tegime seda aeg-ajalt. 98-ndal tuli Petter oma esimese albumiga välja, mis sai jube populaarseks ja pärast seda hakkasid kõik rootsi keeles räppima. Siis tundus kuidagi lame, kui me oleks muutunud. Meil oli nagu oma väljakujunenud identiteet ja isegi kui Looptroop on ingliskeelne ja isegi kui see pole meie emakeel, siis pärast seitset aastat ja nüüd juba pärast 12-t aastat, saame me ennast inglise keeles vabalt väljendada. Ja on loomulikult ka mõned asjad, mida on raske inglise keeles öelda. Aga nagu sa ütlesid, me teeme tõesti üht-teist rootsi keeles. Teema on selles, et kui sa Looptroop’i peale mõtled, siis tundub, et meie ingliskeelne kraam on kogu aeg väga tõsine. Aga me ise inimestena ei ole tegelikult eriti tõsised. Võib-olla see ongi see külg, mis tegelikult Looptroop’ist puudu on, aga raske on võõras keeles nalja teha. Üldiselt, kui meil rootsikeelseid riime on, siis need on üldjuhul naljakad.
Q: Kuidas noortega praegu Rootsis on? Paljud noored peavad kindlasti teid eeskujuks. Kas valitakse pigem rootsi või inglise keel?
P: Ma usun, et paljud võtavad Looptroop’i endale eeskujuks, aga see ei tähenda, et nad just inglise keele valiksid. Me inspireerime noori gruppe Rootsis oma asja iseseisvalt ajama. Me räägime, et ei ole vaja kohe suure firmaga plaadilepingut jahtida. Rootsi turul on võimalik palju ise ära teha, sest turg on üsna väike. Kui sa oled midagi ära teinud ja tunned, et oled enamaks võimeline, siis on võib-olla õige aeg suuremate plaadifirmadega suhtlema hakata. Selleks ajaks oled sa kindlasti artistina rohkem välja kujunenud ja enesekindlam. Me inspireerime jah paljusid oma asju ajama. Keelega on nii, et praegu räpivad enamus Rootsi hiphop-bändidest ka rootsi keeles. Ma ei ole noorte suhtes päris kindel, sest ma ei kuule nende kraami just väga palju. Ma arvan, et see, kui nad teevad oma asja Rootsi keeles, ei tähenda seda, et see ei võiks Looptroop’ist inspireeritud olla..
Kozy: Kuidas on teie lüüriline pool muutunud sellest ajast, kui te alustasite Looptroopiga 93-ndal aastal?
P: Muutusi on kindlasti. Ma arvan, et me oleme alati väga poliitilised olnud, aga me oleme aja möödudes leidnud erinevaid mooduseid ennast ja oma poliitilisi vaateid väljendada. Isegi needsamad vaated on võib-olla aja jooksul muutunud. Üldiselt on sõnum olnud riigivastane ja kohati küllaltki anarhistlik. Ma usun, et lihtne on leida vahet Modern Day City Symphony ja Government Music-u vahel. MDCS on rohkem hip-hopist, meist kui graffiti joonistajatest. Government Music on rohkem poliitiline. Ja The Struggle Continues’i peal on rohkem emotsioone – midagi sellist, millest me varem väga rääkinud pole. Armastus, elu, surm – meie mõtted sellistel teemadel. Meil on need mõtted alati olnud, aga varem pole me võib-olla ennast väljendada osanud nii, et me sellega rahule jääksime. Vaata, jube raske on armastusest kirjutada nii, et asi imalaks läheks. Aga näiteks Fly Away ja Looking For Love’i peal ei tundunud see imal – see tundus tõelisena.
K: Oma tekstides võitlete vastu riigikorrale, tarbimisele, globaliseerumisele. Kas on mõni maa või koht, mis võiks ülejäänud maailmale eeskuju olla?
P: Tegelikult mitte.
K: Aga kas teil on mingi nägemus ideaalsest riigist?
P: Ma ei usu, et maailmas on olnud või on praegugi sellist kohta. Minu ideaal oleks võib-olla see, kui inimesed lõpetaksid teiste inimeste rõhumise. See kõlab küll lihtsalt, aga kogu süsteem on sellele üles ehitatud. Kapitalism on sellele üles ehitatud, et üks inimene teeb raha teiste inimeste töö pealt. Kõik suured tööstused – sõjatööstus, toidutööstus.. üks või mitu inimest peavad kannatama, et keegi tulu saaks. Seega ma ei saa öelda, et see ideaal peaks olema a la nagu Hispaania 1930-ndatel –ma küll ütlesin ükskord ühes intervjuus nii.. Ma arvan, et see peaks olema midagi täiesti uut. See oleks maailm, kus sa ei peaks kedagi masendama.
K: Teie tekstidesse on põimitud palju juttu graffitist. Mis on sinu oma suhe graffitiga?
P: Ma ei ütleks, et ma seda enam väga tihedalt teen. Ma jään küll alati graffiti-joonistajaks, sest see on pigem nagu mõttelaad, mis jääb alatiseks osaks sinust, aga ma pole vist 2 või 3 aastat näiteks ühtegi piissi teinud. Ma küll täägin alati :) Esimese piissi joonistasin vist 86ndal – 5 aastat enne oma esimest lugu. Kuskil pärast 98-ndat olen rohkem riimidele keskenud.
K: Kuidas on teie suhted muu muusikaga? Teie sõnum on kohati võrreldav punkiga. Kas te kuulate ka sellist kraami?
P: Punki ma ei kuula. Eelmisel aastal olime tuuril koos International Noise Conspiracy’iga. Nende muss pole küll konkreetselt punk-rock, pigen nagu segu rockist, punkist ja isegi soulist. Nad on oma sõnumis väga poliitilised ja üldiselt väga hea bänd. Ma polnud nende kraami enne seda tuuri kuulnud ja mul pole tegelikult siiani nende albumit, mis on kindlasti viga.. Aga nende live-show oli see-eest üks parimaid laive, mida ma elus näinud olen ja ma vaatasin seda pea-aegu iga kord, kui me koos üritusel olime. Kodus kuulan põhiliselt reggaet ja suhteliselt palju hip-hoppi. Isegi kui mulle meeldib poliitiline sõnum, siis minu jaoks peab muusikas alati mingi groove olema. Pigem kuulan afro-funki, reggeat, dancehalli.. Samas hindan kindlasti seda, et punk-rock eksisteerib ja me oleme võib-olla kaudselt inspireeritud sellest liikumisest, kuigi ma ei kuula seda muusikat.
K: Kui palju teie muusikat läheb sahtlisse?
P: Mitte eriti palju. Aeg-ajalt loen intervjuusid, kus tüübid räägivad, et nad teevad albumi jaoks 50 või 100 lugu ja siis valivad nendest 15 parimat. Looptroop ei saaks kunagi nii töötada. Pea-aegu iga viimane lugu, mis me teinud oleme, on ka välja antud, kui nüüd võib-olla VÄGA vana kraam välja arvata. Kui me midagi albumile ei pane, siis leiab ta oma tee kuhugi singli b-poolele või midagi taolist. Ma arvan, et The Struggle Continues’i perioodist on võib-olla 2 lugu, mis me kõrvale jätsime. Üldjuhul tunneme juba üsna varakult loo juures ära, kas see hakkab meile meeldima või mitte. Kui me kohe alguses 100% lugu ei tunneta, siis me jätame ta kõrvale ja liigume edasi. Me tegime näiteks „Who Want It?“-i alguses teise biidi peale ja see ei meeldinud meile. Lindistasime ta lihtsalt uue biidi peale ja kõik jäid rahule. Seega jah – peaaegu midagi ei jää kõrvale…
K: Kuidas teie lood sünnivad? Kas kõigepealt on sõnad või biit?
P: See on nii ja naa. Näiteks The Struggle Continues’iga oli nii, et Embee tegi ju biidid terve albumi jaoks. Embee elab Gothenburgis ja mina ja CosMIC elame kohas nimega Västerås. Nende kahe linna vahe on umbes 6 tundi rongiga sõitu, seega me ei hängi väga koos. Supreme’i kohta ma ei teagi. Keegi ei tea, kus ta elab – ta ei tea vist ise kah, kus ta elab. Ta asjad on küll vanematekodus Västerås-es, aga ta ise on pigem kuskil Lõuna-Rootsis Malmö kandis. Seega lugude kirjutamine algab erinevates kohtades samal ajal. Embee teeb stuudios biite ja The Struggle Continues’i jaoks tuli suurem osa ideedest lugude jaoks minult. See ei pruukinud terve salmiga alata – esimese hooga võis olla ainult üks riim, või osa refräänist või pealkiri või lihtsalt üks mõte. Ja siis mingi hetk sain ma Embee käest CD terve hunniku erinevate biitidega ja hakkasin neid asju kokku panema a la see mõte sobib selle biidiga jne. Aeg-ajalt oli see teistpidi – ma helistasin Embeele ja ütlesin mingi mõtte või sõna. Näiteks Fruits of Babylon. Ja Embee oli umbes nii, et „jah, jah!“ ja hakkas asja seedima. Embeega ongi nii, et ütled talle sõna ja ta kujutab kohe ette, kuidas see kõlada võiks ja teeb selle mõtte biidiks.. Ja siis me saame biidi ja hakkame salme kirjutama. Viimase albumi peal oli nii, et läksime kõik koos Embee stuudiosse ja kuulasime biite. Ja siis lihtsalt rääkisime omavahel ja vahetasime mõtteid. Enne seda albumit kirjutasime alati eraldi, aga seekord tegime seda enamjaolt kõik koos. Aeg-ajalt on nii, et kellegil kiilub lihtsalt kinni a la „mul on ainult 4 takti seda salmi, kas sa jätkaksid siit või ütleksid midagi vahele“ ja see nagu töötab meil hästi..
K: Sa oled ka teiste produtsentidega koostööd teinud – näiteks Mighty Mi. Kuidas on teistega koos töötada?
P: Meestega, nagu Mighty Mi on näiteks nii, et ta saadab sulle biidi ja sa paned selle siis mõne kolmanda produtsendiga stuudios kokku. Ehk siis sa tegelikult ei teegi nende tüüpidega koostööd. Seda ei saa näiteks Embeega töötamisega võrrelda. Samas olen ma näiteks Breakmechanics’iga asju teinud ja see on pigem võrreldav, sest siis sa oled nende inimestega stuudios koos ja te tõesti töötate koos. Ja võrreldes neid tüüpe omakorda Embeega, on seal tegelikult päris suur vahe. Embee-l on päris kõrged standardid. Ta mõtleb, et ta peab alati tegema parimad biidid ja parimad lood ja seepärast on ta aeg-ajalt stuudios väga pinges ja ei oska ennast vabalt tunda. Minu jaoks on hästi oluline, et saaksin stuudios rahulikult võtta. Embeega võib stuudios aeg-ajalt väga külmaks minna, Breakmechanics’iga on stuudios nagu rohkem enegriat. Samas – minu silmis teeb Embee parimad biidid. Isegi mitte biidid – see on rohkem nagu muusika. Seega pole asi nii, nagu ma temaga koos töötada ei tahaks – loomulikult tahan, aga mõnikord võib see lihtsalt raske olla.
K: Kuidas on lood su uue soolo-albumiga? Kas see saab olema suuremalt jaolt Embee produtseeritud ja millised su mõtted üldiselt selle plaadiga seoses on?
P: Ma alustasin just hiljuti selle kirjutamist. Mul on 3 või 4 lugu kirjutatud – 2 nendest on juba linti tehtud. Üldises plaanis, ma usun, ei saa see olema nii suures osas Embee produtseeritud, kui eelmine album. The Struggle Continues on endiselt värskelt meil kõigil meeles ja lindistamise seisukohalt oli selle tegemise aeg ikka väga raske. Kuigi mulle meeldib see tulemus, oli see aeg ikkagi väga pingeline – palju tülisid ja nii edasi. Ma arvan, et meil on vaja natukeseks aeg maha võtta. Me teeme kindlasti 3 või 4 lugu, aga ma ei usu, et ta produtseerib pool albumit, nagu ta tegi Government Music-u peal. Aga eks see oleneb ka temast, sest nagu ma ütlesin – ma armastan ta muusikat. Ta teeb ka ise uut EP-d – järge Embeetious Art-ile ja lisaks on tulemas uut materjali Casual Brothers’ilt, seega ma usun, et asi võib ka ajas olla. Sest Embee pole ka üks nendest produtsentidest, kellel on kodus miljon biiti. Ta on pigem selline, kes töötab paari biidi kallal. Selle leppisime küll juba kokku, et ta teeb albumi nimiloo (Long Distance Runner) ja ma kirjutan praegu veel ühte lugu, mis tuleb kindlasti temaga. Ma tahaksin uuele albumile rohkem storytellingut ja Embee biidid on stooride rääkimiseks parimad, sest nad on nii emotsionaalsed. Neid kuuldes hakkavad sul kohe peas mõtted liikuma a la et „oh, ma tahaksin ühe jutu rääkida“. Ma ei ole siiamaani väga palju stoorisid rääkinud, sest selliseid riime on väga raske kirjutada, aga ma usun, et kui see sul õnnestub, siis nendest tulevad ka parimad lood.
K: Sa oled teinud projekte ka teiste artistidega – näiteks Timbuktuga. Kes on su lemmikud väljastpoolt Looptroop’i?
P: Timbuktu on kindlasti üks lemmikutest! Me plaanime Timbuktu ja Chords’iga koos pärast minu albumit ühte projekti tegema hakata, mille nimeks saab Animal Farm. Meil on üks lugu minu uue soolo-albumi peal, mis pidi tegelikult Animal Farm’i albumile minema, aga me otsustasime, et paneme selle mu albumile justkui sissejuhatuseks. Nendega on tõsiselt hea koostööd teha. Looptroop’is on alati nii olnud, et mul tuleb mingi idee ja siis Supreme ja CosMIC tulevad järgi. See pole nii, et ma ütlen, mida tegema peab vaid pigem nii, et mul on idee ja nad kirjutavad sellest oma versiooni. See on muidugi okei, aga näiteks Chords’i ja Timbuktu-ga on nii, et neil on kõvasti oma ideid ja meil sujub see koostöö kuidagi paremini. Samas on väga raske seda projekti teha, sest meil on kõigil oma soolokarjäärid ja mul on veel Looptroop.. aga me teeme selle kindlasti ära! Tegelikult oli isegi plaan aasta lõpus New York’i kolida ja album seal lindistada, aga nüüd ma ei teagi, mis sellest saab, sest ma ei taha Ameerikas olla, kui U.S.A. sõdib.
K: Te olete hiphopis päris pikalt “sees” olnud. Kuidas see on – kas te muutute aeg-ajalt nostalgiliseks ja mõtlete “vanade heade aegade” peale või on teie pilk rohkem tulevikku suunatud?
P: Kindlasti rohkem tulevikku suunatud. See on ka kindlasti üks põhjustest, miks meie vana kraami on jube raske leida. Mu käest küsitakse alati, et kas te teeksite vanadest plaatidest re-pressid ja ma tahaksin neid tegelikult teha, aga ma mõtlen alati oma uute projektide peale ja mul pole aega neid re-presse teha. Kindlasti tuleb kunagi aeg, kus ma võtan hoo maha ja ütlen, et „okei, laseme nüüd need vanad asjad uuesti välja“. Ma loodan, et siis pole juba liiga hilja.. Loomulikult mõtled aeg-ajalt tehtud asjade peale, aga ma tunnen, et pole veel aeg oma jalgu seinale visata. Ma tunnen, et läheb veel aega, enne kui ma ära väsin.
Q: Okei, viimane küsimus. Kus sa näed Looptroop’i 5 aasta pärast?
P: See on raske küsimus. Nagu ma ütlesin – The Struggle Continues’i tegemine oli väga raske ja me olime tegelikult üsna lähedal lahkuminekule. Ma mõtlesin isegi, et sellest saab viimane Looptroop’i album. Aga nüüd kui me koos ringi tuuritame, siis kõik see rahvas, kes meie kontsertidel käib, inspireerib meid ja inspiratsiooni tuleb ka sellest, et tuuritada on lihtsalt lahe. Ma usun, et me jätkame Looptroop’ina, sest me oleme juba rääkinud järgmisest Looptroopi albumist – võib-olla pärast mu soolo-albumit järgmisel aastal.. 5 aasta kohta on raske öelda, aga ma usun, et teeme kindlasti veel vähemalt ühe albumi. Isegi kui Looptroop ei eksisteeriks sellisena, nagu täna, jätkaks me kõik ikkagi. Võib-olla lihtsalt kuidagi teistmoodi. Näiteks CosMIC räägib, et ta on tuuritamisest väsinud ja kui sa teed albumi, siis sa PEAD tuuritama. Võib-olla kõik ei pea, aga MEIE peame, sest meil pole eriti muid võimalusi oma muusikat promoda. Samas just eile ta küsis mu käest, et millal me uut Looptroop’i albumit tegema hakkame, seega tundub et ta on valmis uut kraami tegema. Mulle tundub, et Looptroop läheb iga päevaga suuremaks ja me satume iga nädal uutesse linnadesse ja maadesse. Oleks kurb, kui peaksime selle praegu lõpetama, kuigi ma jätkaksin kindlasti oma soolo-karjääri. Bändi tegemine on ikkagi hoopis midagi muud. Jah, raske on 5 aasta kohta öelda, aga ma usun, et teeme 2004. aastal uue Looptroop’i albumi. Selle aasta lõpus Promoe album ja 2004. aasta lõpus Looptroop’i album..
Q: Jääme seda huviga ootama..
P: Sama siinpool :)