Tema saatus on jääda igavesti vereimejaks, tema aplus ei täitu iial. Ta on sõltuv oma värskeist lapsukestest, ta ripub oma veripõsiste ning rõõsade doonorite küljes nagu näljane imik ema rinnal. Tema vabadus piirdub valikus järjekordse ohvri soo, silmavärvi või veregrupi üle, kuid tema valikute hulgas puudub võimalus sellest piinavast ja alandavast parasiitlusest loobuda. Siiski on temas midagi, mis õrna ja värsket liha peibutab ja temast öösel unenägusid nägema paneb. Midagi, mis tõmbab kui kärbseid meepoti ligi. On’s see tema graatsia, sädelev üleolek, kuulsus ja surematus? Teadagi – alandatud sõltlastele jääbki vaid nende uhkus ja väline sära. Kui kauaks?
Popkultuuri nukker saatus
Popmuusika ning popkultuur sündisid koos massiühiskonnaga, mille aitasid ilmale ja millele meisterdaid hälli kolm ämmaemandat.
Tööstuse kiire areng ning linnastumine koondasid inimesed linnadesse, kus mitmekesine ning anonüümne keskkond tingis täiesti uut tüüpi põgusate ning pealiskaudsete inimsuhete kujunemise. Inimesel kadus vahetu side maaga, endine moraal ei kehtinud, usk oli teadusrevolutsiooni tagajärjel nõrgestatud ning töö iseloom ja sisu olid rängalt muutunud. Sellise totaalse muutuse tagajärjel kaotasid inimesed aga sihid ning identiteedi, millele oma elu rajada.
Teise samaaegse arenguna hakkasid maakaartidelt kaduma kuningriigid ja impeeriumid ning asemele ilmusid vabariigid. Ühtäkki sai rahvas ise otsustada, kes peaks kunn olema, kes võiks timuka kohuseid täita ja millist laulu peaks laulma narr. Üldise valimisõiguse saabumine ning demokraatia levik kehtestasid arusaama, et võim ongi rahva käes.
Kolmanda ämmaemandana astub mängu masstootmine, mis võimaldas äravahetamiseni sarnastel asjadel vallutada inimeste elukeskkonda, unistusi ning mõtteid.
Üheltpoolt oli olemas inimene, kes otsis uusi väärusi ja kultuuri, samas oli olemas arusaam, et esmakordselt ajaloos võib rahvas ise kehtestada oma moraali, väärtused ja maitse. Samuti oli olemas tööstuspotentsiaal, mille abil seda uut kultuuri kõigile jagada ja kuulutada. Kui talumehed koos oma naise – lastega ning kimpude ja kompsudega linna jõudsid, olid nad kaasa võtnud ka oma rahvakultuuri. Nagu nimigi ütleb, oli sellise kultuuri kandjaks rahvas ise. Kui taheti muusikat, polnud muud võimalust kui taat vedas voodi alt sangaga poti kõrvalt välja oma lõõtspilli või alustasid lapsed hambutu eide eestvedamisel lauluviisi. Ning esialgu vallutasidki linnade lokaalid ja kõrtsid veel oma olemuselt tõelised rahvalaulud, hiljem rahvalikud laulud. Kuid valitsev eliit, kes oma võimu ja positsioone oli kaotamas, ei olnud sugugi rahul, et rahvas asus kehtestama oma maitset ja väärtusi. Ei suudetud leppida, et juhtiva positsiooni haarab rahvakultuur, mis võrsub alt üles ehk on loodud rahva enda poolt ja mis räägib sellest, mis tõde. Kontroll tuli haarata endale ja kiiresti. Selleks ei püütud aga elitaarkultuuri peale suruda, nii rumalad ei oldud. Kontroll tuli haarata eriti sisutu meelelahutusega, mis rahvale kiiret ja hõlpsalt omastatavat naudingut pakuks, küsimuste esitamise välistaks, uue massinimese identiteedi looks ning inimestele illusiooni pakuks, et kõik see ongi see, mida nad ise vajavad ja tahavad.
See muinasjuttu meenutav seletus võib olla tõde ja võib ka mitte olla. Igatahes saame võimalikku arengut tundes selgemalt tajuda, millise tootekeskse, tavainimeste initsiatiivi välistava, improvisatsioonitu popkultuuri ja popmuusika keskele oleme tänaseks välja jõudnud. Alt üles toimivast rahvakultuurist oleme jõudnud poodiumile upitatud popkultuurini, kus inimene ei ole enam selle kultuuri orgaaniline osa ja looja, vaid pelgalt tarbija. Samuti võime seda “muinasjuttu” uskudes esitada rea küsimusi. Kas popkultuur on see, mida rahvas tõeliselt tahab? Kas võim rahuldab “massi maitset”, et selle kaudu saavutada kontroll? Kuidas ta seda teeb? Miks rahvas sellest pettusest aru ei saa?
Popmuusikale, nagu kõigile masstoodetele, on omane sarnasus ehk standardiseeritus. Aja jooksul püüab poptööstus ühtsustamisega järjest kaugemale minna, popmuusika struktuur ning sisu püüavad kristalliseerunult paigale tarretuda. Võttes ühe mehhiko poplaulu salmi ning lisades sellele suvalise jaapani laulu refääni võime suure tõenäosusega saada kuulatava ja täitsa “pandava” laulu ning isegi sõnu poleks vaja muuta. Sama võime teha laulu fraasidega, isegi kõige väiksemal tasandil saame erinevaid jupikesi teadlikult ümber reastades luua uue poploo. Selline pidev ühtlustamine on vajalik kahel põhjusel. Esiteks saab niimoodi efektiivselt vähendada uue popmuusika tootmise kulusid, veelgi olulisem on aga, et läbi sarnasuse toimub kontroll. Andes inimestele sarnased impulsid saame enamustelt inimestelt ka sarnased reaktsioonid. Masside käitumine muutub ennustatavamaks. Kuid – kui kogu maailma pop olekski nii sarnane, siis miks inimesed sellest ei tüdine? Siin astub mängu popmuusika teine oluline omadus – erinevus ehk inividuaalsust rõhutav vorm. Popmuusika erinevad vormid pakuvad meile illusiooni, et meil on vabadus valida erinevate võimaluste vahel. Edukas poplugu peab teadagi olema pisut tuttavlik ja samas värske ja huvitav. Tuttavlikus saavutatakse vana äraproovitud sisu taaskasutamisega, uudsus luuakse aga mõne vähekasutatud stiili väliste efektide kordamisega. Lisame vanale sisule näpuotsaga jazzilikku improvisatsiooni, pisut ka moodasid elektroonilisi klõbinaid ja “värske” poplaul ongi valmis. Popmuusikat tavapärases muusika tähenduses polegi olemas, ta on läbi kõikide stiilide voolav salakaval konstruktsioon, mis esimesel võimalusel lööb oma hambad ohvri kaela, et ammutada värsket verd. Superkuulus, ent igavesti oma doonoreist sõltuv, piinatud ja kurb. Saagem tuttavaks, see on mister Dracula.
Hip Hopi väljakutsed
Üheltpoolt võiks ju heaks kiita, et pop toob massidesse värsked väärtused ning ideed, kuid see pole paraku mitte päris nii. Ta varastab vaid uue ning puhtama vormi, sisu jääb sama triviaalseks või muutub veelgi läägemaks. Värskuse saavutamiseks kõlbab kõik, mis suudab edukalt sisutühjust varjata. Viimase Eesti Erolaululu finaalis võistlesid sadu kordi kasutatud ja sarnased sisud, kogu võistluse pani kinni aga laul, millel oli kõige värskem (pseudoetno) nägu. Seega vajab pop üheltpoolt värskust, et seniseid tarbijaid millegi uuega paeluda, teisalt püüab pop erinevate stiilielementidega mängides enda poole võluda ka neid, kes seni temast eemale hoidusid. Eriti kuri on pop alt üles võrsuvate rahvakultuurile sarnanevate nähtuste suhtes. Vahel väidetakse, et meil on ju rahvakultuur olemas. Kuid see, mida selleks peetakse, on vähemalt nö arenenud maailmas enamjaolt vanade, surnud laulude heietamine. See on dokument ajaloost ja seetõttu väärtuslik ja vajalik, kuid ta ei räägi meile midagi tänasest maailmast. Tänane tõeline rahvakultuur elab linnades, hõljub urbanistlike subkultuuride keldrites ja tagahoovides. Seal sünnivad meie ajast jutustavad folkloor ja riimid.
Hip hop on oma olemuselt just see kardetud (linna)rahvakultuur, värvilistelt tänavatelt võrsunud ning sotsiaalselt terav. Maa-alusena sündinud on ta massidele võõras, ohtlik ja mässajalik. Hip hopile on omane sotsioloogiline mõtteviis – kriitiline hoiak sotsiaalse reaalsuse suhtes. Jättes kõrvale kogu eelnev “muinasjutt”, on ilmselt loogiline ning paratamatu iga uue stiili järk-järguline populaarseks muutumine ja ka hääbumine, kuid hip hopil on siiski eriline roll, mis seisneb eelkõige selles jahmatavas sotsiaalses energias, selles kriitilises nägemuses, mida ta oma riimidesse voolib. Seda kardabki pop ja seda püüab ta ka lämmatada. Kas on ta sel teel edu saavutanud? Vaieldamatult on ta oma värskuse hüvanguks kasutanud massiliselt hip hop biite ja scratch’i. Kas on ta aga tunginud hip hopi enda struktuuridesse, tema sisusse? Seda võiks ju uurida analüüsides hip hop tekste täna ja 10 või 15 aastat tagasi, võrrelda nende kriitilisust ja teravust. Kuid tõsised hip hop mehed ütleksid, et see ja teine on juba liiga soft, et see polegi enam hip hop, seda ei saa arvestada. Kas seda öeldes tunnistatakse popi pealetungi edu või kaitstakse end selle eest? Kes tõmbab piiri? Kas seda, mis jääb tõsise hip hopi poolele on rohkem või vähem kui 15 aastat tagasi?
Hip hopi väljakutse antud kontekstis on ellu jääda hip hopina as we know it. Nüüd kui hip hop on ilmselgelt saavutanud ühe juhtivama positsiooni tiini- ning noortekultuuris, on loomulik, et scene’i ümbrusesse ja lähistele koguneb hulgaliselt hallimassimehi, kes püüavad oma kuuluvust tõestada silmatorkavalt rõhutatud väliste tunnuste abil. Sama loomulik ja siiras on tõsiste scenemeeste mure, kui nad naeruvääristavad sääraseid tendentse. Kas tasub sellele aga auru kulutada, sest noored on alati püüdnud oma identiteeti kujundada läbi samastumise ning jäljendamise. Ainus positiivne popi poolt pakutav asi ongi ehk see, et mõni helge võib ka popi poolt varastatud sulgede tõelise omanikuni jõuda. Seda, kes kasvab asjast mööda ning see, kes kasvab hingega sellesse sisse, näitab aeg. Halvim, mis juhtuda võib, on dogmade teke – nii on õige ja nii on vale. Kui see peaks juhtuma, võib hip hopi kappi klaasi taha panna ja pop oleks oma eesmärgi saavutanud, sest surnuga pole enam mõtet võidelda. Milles ei tohi aga järeleandmisi teha ongi hip hopi kriitiline meel, kriitika ka enese suhtes. Kõikenägev, jälgiv ja mõtestada püüdev pilk.
Eduka ellujäämisega on suutnud hakkama saada jazz ja rock. Nüüd klassikalisteks kujunenud stiilid astusid omal ajal lavale revolutsiooniliste ning mässlevatena, kus neid põlati ning üritati sarnaselt popi võrkudesse püüda. Nii ongi pop kasutanud meeletul hulgal väliseid jazzi ning rocki elemente. Ikka oma uudsuse huvides. Kes võiks talle vaesekesele seda keelata? Rocki on pop niivõrd ekspluateerinud, et nende kahe vahele pannakse enamasti võrdusmärk. Kuid rock ja jazz suutsid oma sisulised väärtused siiski defineerida ning nendest ka kinni pidada. Jazz ei tagane improvisatsioonist ning rock jääb truuks oma seksapiilsele pauerile. Pop võib mõlemat imiteerida, kuid tõelise sisu ja vormi täiuseni ei küüni. Sarnane “pääsetee” tuleks valida ka hip hopil. Valida tuleb teistest eristavad põhiväärtused ning ülearustel dogmadel lasta allavoolu triivida. See ongi aga raske koht – dogmad väärtustes eristada.
Kahtlused
Ma ei tea, kas tänasel muusikaväljal on üldse mõtet rääkida selgetest stiilipiiridest. Ma ei tea, kas hip hop vajab või soovib üldse sellest teoreetilisest popi lõksust päästmist. Ma ei tea, kas selleks päästvaks ja eristavaks väärtuseks on sotsiaalne kriitika ja teravus. Sest igat muinasjuttu võib jutustada mitmel erineval moel, olgu siis pealkirjaks Hip Hop ja Punamütsike, Hip Hop ja vanaema või Hip Hop ja kuri hunt. (Võib olla kunagi saabki jutustatud teistsugune lugu.) Sest valikuid meie armastatu suhtes peate tegema teie, igaüks eraldi ja kõik koos, kes te olete teoks teinud unistuse Eesti suurimast ja elujõulisemast subkultuurist. Respect.
RL