Saan 2003. aasta detsembrikuus ühelt Belgia promootorilt kirja, mille sisu on lühidalt umbes selline – hiphop-klassika valdkonda kuuluvad produtsent Pete Rock & räppar C.L. Smooth on tagasi koos, tuuritavad detsembris Austraalias ja plaanivad peatselt ilmuva Pete Rock’i sooloalbumi promotuuri raames veebruarikuus Euroopas 6-7 kontserti anda. Show fee on üllatavalt mõistlik, aga vabade kuupäevade hulgast ei leidu Eesti jaoks sobivat. Eriti ei aita kaasa ka fakt, et sama agentuuri kaudu pidi Eestimaale Slum Village nime kandev kollektiiv tulema ja selle üritusega tekkinud haavad on veel natuke liiga värsked (kui keegi ei tea tänaseni, mis siis ikkagi juhtus – bänd jäi tookord Londonis lennukist maha). Küll aga on juba kinnitatud kontsert meie põhjanaabrite pealinnas Helsinkis, kohas (klubi ta igatahes pole) nimega Nosturi. Kolmapäevasel päeval. Soomlased. Legendaarne.

Kes need mehed üldse on? Pete Rock’i nimi kerkis maailma hiphop-scene‘i teadvusesse päris 80-ndate aastate lõpus, kui ta tutvus tol ajal juba endale väga korraliku nime teinud produtsent Marley Marl’iga ning asus DJ-na tööle Marley “In Control” nime kandvasse hiphop-raadiosaatesse. Meeste arusaam muusikast ühtis ja Pete hakkas Marley kõrvalt ka muusikat produtseerima. Lisaks tegi Pete oma vana koolivenna – emcee C.L. Smooth’iga – demosid ja koos saadeti neid plaadifirmadesse. 91. aastal huvitus neist Elektra Records, mehed said diili ja andsid välja nüüd juba klassikaks tituleeritud EP “All Souled Out”. Sellele järgnesid albumid “Mecca and the Soul Brother” 92. ja “Main Ingredient” 94. aastal, pärast mida otsustati lahku minna. C.L. Smooth kadus areenilt, Pete Rock produtseeris või remiksis 90-ndatel sisuliselt kõiki hip-hop artiste, kes vähegi midagi tähendasid – Public Enemy’ist Nas’ini ja Busta Rhymes’ist House of Pain’ini. 1996. aastal pidid ilmuma albumid kollektiivilt InI ja emcee-lt Deda (mõlemad läbinisti Pete Rock’i produtseeritud), kuid samal ajal hakkas hip-hop muutuma. Plaadifirmad avastasid, et veidi läikivamat räppi on võimalik edukalt massidele müüa ja Elektras oli see artist, keda videos mööda seinu põrkama pandi, Busta Rhymes. Nii InI kui Deda projektid lükati sahtlisse ja Pete lahkus Elektrast. 98-ndal andis ta välja oma esimese soolo-albumi “Soul Survivor”, mis koondas ühele plaadile (ja Pete Rock’i produktsiooni peale) kokku terve hunniku tuntumaid nimesid underground hip-hopis ja pani need artistid tõeliselt särama. Mõned aastat tagasi andis Pete BBE Recordsi alt välja suurepärase instrumentaalalbumi “Petestrumentals” ja nüüd möödunud aasta lõpus sama plaadifirma abiga (põhimõtteliselt 8 aastat hiljem!) ka need omal ajal ilmumata jäänud InI ja Deda albumid. Pete Rock’i ja C.L. Smooth’i taasühinemine on hip-hopi seisukohalt midagi nii võimast, et ma ei oska isegi adekvaatset paralleeli tuua. Kujutage näiteks ette, et Sokk ja Kuusmaa tõmbaksid uuesti Kalevi särgid selga ja mõlemad laksaksid euroliiga mängudes mingi 40 punkti mängus. Umbes nii raju.

Räägin paarile sõbrale üritusest. Kõik teevad suured silmad ja arvavad, et sellise sündmuse nimel kannatab isegi nädala keskel laeva-trip Helsinkisse ette võtta. Mida lähemale kuupäev jõuab, seda vähemaks jääb tulijaid. Kontserdi päeva hommikuks on alles umbes 15 pead, kellest osa on juba eelmisel päeval ära sõitnud. Uurin Soome promootorilt intervjuu tegemise kohta. Meedia meet&greet on planeeritud kella 4-ks. Laev jõuab Soome kell 5. Küsin, kas oleks mingit võimalust leida kasvõi 10-15 minutit kella 6 ajal – ikkagi välisriigi meedia esindajad ju! Lepime kokku, et helistan, kui Helsingisse jõuan. Nagu kiirel päeval ikka, hakkab järjest juhtuma asju, mida igapäevases elus mitte kunagi ette ei tule. Kindlustust tehes jookseb algatuseks telleril arvuti kokku ja pärast restarti on neil netiühendus kadunud. Sealt kontorist välja tormates avastan, et auto numbrisilt on kuhugi ära kadunud. Pärast esimest paanikat leidub see ühe autopesula põrandalt. Kõik saab korda, aga laeva peale jääme 5 minuti jagu hiljaks. Klassikaline hilinemine. Seekord suhteliselt valus – järgmine väljub 2 tunni pärast.

Uus kõne Soome promootorile ja lepime kokku, et üritame intervjuud teha kuskil kella 9 paiku. Jutt jääb jälle nii, et helistan kui Helsinkisse jõuan. Seda ka teen – promootor küsib, kas jõuan 10 minuti jooksul mingisse kesklinna hotelli. Pärast 12 minutit markomärtinit olen kohal, õnneks on kaardilugejaks härra, kes teab Helsingit suht-koht hästi. Hotelli fuajee on kahtlaselt tühi, ühe laua taga vedeleb laisalt mingi tüüp. “Estonia?” hüüab ta mind nähes. Selgub, et mingi tüüp on hoopis tuurimänedzher Hicham Belgiast. Pete & C.L. on söömas ja Hicham uurib, et järsku oleks võimalik see intervjuu hoopis pärast klubis teha. Ikka on. Legendaarne värk.

Järgmise poole tunni jooksul vabandab Hicham Slum Village’i pärast, uurib eesti hiphop-scene’i kohta, küsib kuidas meil plaadid liiguvad ning teeb ka klassikalise müügikõne, mis sisaldab muuhulgas loetelut ta agentuuri järgmise poole aasta plaanide kohta ja küsimusi “Kas te järgmisel nädalal näiteks Afu-Ra’d ei tahaks Tallinnas teha? See pole üldse kallis.” ja “Ega sul Venemaa hiphop-promootoritega mingeid kontakte pole?”. Viisakused vahetatud, lahkume hotellist ja liigume kontserdimaja (ehk siis Nosturi) poole.

Esimene üllatus tuleb garderoobis – ei mingit trügimist või saginat ja narikka on põhimõtteliselt pooltühi. Teine üllatus tuleb üleval saalis – maja tundub peaaegu täiesti tühi. Laval teeb häält soojendusbänd Siellunvaellus. MC laksutab kogu hingest lõugu, aga paistab, et kohalikele räpihuntidele see eriti pinget ei paku – esimese ehmatuse peale tuvastame saali teises otsas baaris ja rõdudel ikkagi inimesi. Järgime Soomlaste eeskuju ja võtame baarist joogid. Rahvast tuleb natuke juurde ja avastan, et massi hulgast ei leidu sisuliselt ühtegi Soome hip-hopi suurkuju. Lõpuks leidub Tamperest pärit (ja just mõned nädalad varem Tallinnas esinemas käinud) Paleface. Kohalikus GrooveFM-is igapäevast leiba teeniv räpistaar räägib, kuidas nad päeval Pete Rock’iga plaadipoes käisid ja mees piltlikult pool poodi tühjaks ostis. Tuleb meelde üks loetud intervjuu, kus Pete Rock pakkus, et tema isiklikus kogus on umbes 60 000 plaati. Huvitav, kus ja kuidas ta neid hoiab? Mõte jääb õhku, sest plaadimängijate taha ilmub hype-man, kes paneb muusika mängima ja hüüab mehed lavale. Suitsupilvest ilmub välja C.L. Smooth, kes on elusast peast kuidagi.. palju.. suurem ja pulti läheb Pete Rock, kes on elusast peast kuidagi.. palju.. väiksem. Koos tehakse esimene rada nende tänase päeva seisuga viimasena ilmunud albumilt – “In The House” 94-ndal aastal välja antud “Main Ingredient”-i pealt, täies pikkuses ja koos sinna juurde kuuluva introga – “I’d like to.. introduce myself..” ning inimesed saalis annavad endast täiest kõrist kuulda. Sellele järgneb terve hunnik hip-hopi kulda – “Mecca and the Soul Brother”, “Carmel City”, “Sun Won’t Come Out”, “I Got a Love”, “Lots of Lovin”, “Straighten It Out”, “All The Places”, “Take You There”, “It’s On You”.. Nagu klassikute puhul kombeks, tehakse vaid üksikud lood täies pikkuses – suurem osa hittidest tehakse ühe salmi ja refrääni jagu. C.L. suhtleb lugude vahel publikuga ja saab muidu suhteliselt tuimana tunduva rahva ennast liigutama ja refrääne kaasa laulma. Klassika vahele tikitakse ka 3 uut rada – “Shine On Me”, mis ringleb juba mõnda aega singlina ning “Love Thing” ja “Appreciate”, mis on nii värsked, et neid saab esialgu ainult kontserdil kuulda. Üritus kulmineerub sellega, et Pete Rock haarab mikrofoni ja teeb järjest oma salmid lugudest “For Pete’s Sake”, “Soul Brother #1” ja “The Creator” (mis on teadaolevalt esimene avaldatud lugu, kus Pete riimi luges). Kontsert lõpetatakse selle duo kõige kuulsama looga – “They Reminisce Over You (T.R.O.Y.)”, mis on tribuut noorelt lahkunud Heavy D & The Boyz’i liikmele Trouble T-Roy Dixonile. Rahvas teeb katse ka mehed tagasi kutsuda ja Pete tuleb isegi korraks lavale – surub esimese rea fännidel käsi ja ütleb mikrofoni, et rahvas hoiaks plaadipoodides varsti silmad lahti – uus soolo-album “Soul Survivor 2” on õige pea lettidel. Toetan ennast juba kontserdi algusest saati lava kõrval vastu seina. Jalad on nõrgad ja pisarad on silmas. See oli lihtsalt liiga hull kõik.

Mõistus hakkab mõne minuti pärast uuesti tööle ja avastan, et maja on tühjaks vajunud – kuigi, ametlikult peaks uksed avatud olema veel oma poolteist tundi. Teen viimase katse Belgia Hichamile helistada ja intervjuu kohta küsida. Telefon ei vasta ja olukord hakkab kergelt klassikalist tooni võtma. Aga mees ilmub üht-äkki kuskilt välja ja ütleb ainult ühe sõna – “now!”. Saan backstage’is liikudes veel käigu pealt hoiatuse, et Pete on natuke väsinud ja et ma teda pikalt ei piinaks. Miljon küsimust peas ja 5 minutit aega – legendaarne. Astume ruumi sisse ja Belgia Hicham tutvustab meid – “this is Pete Rock – this is Q from Estonia”. Pete paneb plaate kokku ja samal ajal kui ma tehnikat kotist välja sikutan, alustab minuga juttu hoopis ta naine, kes küsib sõbralikult mida ma kontserdist arvasin. Vastuse peale, et mul oli pisarad silmas, teevad mõlemad justkui ühest suust sellise pesuehtsa ameerika kinos kurbade kohtade peal saalist kostuva “oooooohh”, mille peale naerdakse. Jää on murtud.

Mina: Räägi natuke oma uuest albumist – kes seal peal on, millal välja tuleb?

P.R.: “Soul Survivor 2” on nimi, välja tuleb maikuus. Kaasa on tegemas näiteks C.L.Smooth, Dead Prez, Talib Kweli, RZA & GZA, Mad Skillz.. see tuleb tõeliselt vinge.

Q: Ja pärast seda?

P.R.: Teeme Pete Rock & C.L.Smooth’i reunion-albumi valmis. Oleme praegu uue materjaliga stuudios. Kui see valmis, alustan tõenäoliselt “Soul Survivor 3” tegemist. Kui koostööprojektidest rääkida, siis tegin just üht-teist uuele Ed O.G. albumile, The UN-i album on tulemas. Eelmise aasta lõpus andsin BBE Records’i alt InI ja Deda albumid välja..

Q: Sellest ka järgmine küsimus – InI ja Deda albumid on tegelikult 90-ndate keskel tehtud. Millega need tüübid tänapäeval tegelevad?

P.R.: Keegi pole neist põhimõtteliselt muusikaga seotud, peale mu venna (Grap Luva). Ta tegeleb endiselt produtseerimisega.

Q: See on asi, mida ma kõikide artistide käest küsin – mida arvad arvutite ja interneti mõjust muusikatööstusele?

P.R.: Ühest küljest võtab see meil toidu laua pealt ära – plaate ostetakse TÕESTI vähem. Üldiselt –ma ei mõista, miks tõmmata mingi mp3 kui sa saad poest parema kvaliteediga muusika ja reaalse toote, mida saad käes hoida. Kui sellele veel lisada, et plaadi ostmisega toetad ju hip-hoppi – ma tõesti ei näe mp3-de tõmbamisel mõtet.

Q: Ok, kus või millisena sa näed Pete Rock’i ja C.L. Smooth’i 5 aasta pärast?

P.R.: Loodetavasti rikkana. Räpaselt rikkana! Ja kuulsana! (naerab). Loodan, et meil on 5 aasta pärast terve hunnik hitte, mida inimesed armastavad – nagu meil on tegelikult juba praegu, aga kokkuvõttes tahame lihtsalt head muusikat teha. Muusikat, mis midagi tähendaks. Muusikat, mille kohta inimesed kunagi ütleks, et vot SEE on klassika.

Backstage’ist välja minnes komistan trepi peal alati-naeratava C.L.Smooth’i otsa, kes jagab autogramme, poseerib huvilistega koos piltidel ja räägib niisama fännidega juttu. Uskumatu.