Splash 2009

Nagu pea iga-aastaseks traditsiooniks kujunenud on, oli ka sel aastal Splash festivalil kohal Eesti delegatsioon. Enne kohale jõudmist oli juba teada, et sel aastal peaesinejatest jääb tulemata Mos Def ning nädal aega enne festivali algust oli millegipärast muudetud ka festivali asukohta. Sellest (ning oma orienteerumisoskuste puudulikusest) tingituna jäime ka esimesel päeval veidike hiljaks ning kohale jõudes nägime Santigoldi viimast kahte lugu. Lavaline show kui selline oli suhteliselt muljetavaldav (eriti tema kurikuulsad taustalauljad/tantsijad), kuid rahvast oli vähevõitu ning kindlasti nii sellele kontserdile kui ka kogu festivalile kokkuvõtlikult jättis oma jälje mitte-mingisuguseid paranemismärke näitav ilm.

Asukoha muutus siiski pälvis meie kollektiivse heakskiidu. Festival toimus Ferropolise linna lähedal endises rauakaevanduses, mis oli väga osavalt ümbermuudetud just selliste ürituste tarvis. Viis massiivset ekskavaatorit (kui ma ütlen massiivsed, mõtlen ma viie-korruselise-kortermaja-suurused) jätsid väga sügava mulje. Eelmistest aastatest erinevalt asus üks kolmest telk-lavast õues ning telklaager asus festivali-alast pea kilomeetri kaugusel.

Tavapäraselt oli suhteline ka esinejate-järjekord ja kava, seega Santigoldile järgnema pidanud The Streetsi asemel asus lavale hoopis Mos Defi asendanud Talib Kweli. Kweli live oli ‚tavapäraselt‘ hea. Kuid kahjuks siiski varjutasid neid emotsioone Mos Defi puudumine.

The Streets oli kohal täis bändiga. Kogu esitusest kumas läbi tema n.ö. kahe jalaga maa-peal-olek. Näiteks nähes, et tema andunud fännid konkreetselt taevast alla kallava vihma alla jäid, ronis Skinner ka ise lava varjust välja ning lisaks valas endale pähe terve pudeli vett, et samastada ennast oma toetajatega. Üleüldiselt jättis live väga sümpaatse mulje kuigi vähesel määral oli igatsus ‚vana-hea‘ aluspükste väel lava peal pudelist jack danielsit joova Mike Skinneri järgi.

Selle päeva viimasesse segmenti jäi veel esitus, mis kandis nime Hip Hop Don’t Stop Special, kus live esinemistest TY (ka eestis nähtud), Killa Kela, Amanda Diva ning Data MC. Dj-dest San, Gabriel, Dejo, Jumpi ja Walter. Kõige meeldejäävamateks osutusid (mitte väga üllatuslikult) TY ja Killa Kela, kuid omalt poolt jättis väga sümpaatse mulje ka Amanda Diva, kellesuguseid nais-räppareid tänapäeval aina harvem (kui üldse) kohata võib.

Ning päeva lõpetas BoyzNoyz, kelle hiphopi sidemed jäid küll arusaamatuks, kuid oma energia ja elektroonilise jõulisusega panid ringi hüppama ka kõige hard-core-imad hiphopi fännid (k.a. autorid).

päev 2.

Päeva alustas Atmosphere, kes oma bändiga jällegi rahva vähesusest ja ilmast hoolimata väga emotsionaalse ning sügava sõnumiga live-i inimesteni toimetas.
Mitte väga palju hiljem saime teada, et ka teine peaesinejatest – Q-Tip – väidetavate terviseprobleemide tõttu Saksamaale ei jõua. Sellest tingituna ka liigutati ette poole Dizzee Rascali live, mis oli jällegi täiesti uskumatult jõuline ning kõigil kellel on tunne või arvamus, et Dizzee on muutunud liiga mainstreamiks… soovitan soojalt ühele live-ile võimalusel minna. Selliseid dubstepi sugemetega sounde ei suutnud esitlusele tuua isegi veidike hiljem esinenud The Bug. Lõpetades siiski oma hitt-singliga Bonkers, tekitas britt põhimõtteliselt mini-kaose ja ühe suure kollektiivse mosh-piti, jättes sellega kogu festivali peale pea sügavaima mulje.

The Bug nagu eelnevalt mainitud esines pea kohe peale Dizzee Live-i lõppu, ühel kolmest telk-lavadest ning jällegi vähese rahva ees koos Flowdaniga kandis ette kõik tuntumad rajad sealhulgas Skeng jms. Bassist puudust polnud!

Seejärel peale tulema pidanud Yo Majesty! asemel astus samale lavale hoopis kooslus nimega Sick Girls, kellele võib julgelt selle aasta festivali parima üllataja tiitli pärjata. Tegemist kahest naisest koosneva saksa DJ-duoga, kes oma muusikavalikult küll alternatiivsuse poole kaldusid, kuid just oma lavalise käitumisega kedagi külastajatest külmaks ei jätnud, täites lühikese aja jooksul pea terve telgi.

Päeva lõpetasid Method Man ja Redman, keda (kahjuks) olime eelnevalt näinud juba Helsingis ning seetõttu oli raske jääda objektiivseks, kuna Saksamaal aset leidnud live tundus veidike nigelam ning lõppes väga arusaaamatult kiiresti. Tüübid tegid oma hitid ära ja Method Man tegi traditsioonilise rahva sekka hüppamise ning oligi kõik.

Üritasime tolle õhtu lõpus ka vaadata MSTRKRFT-I, kuid millegipärast oli selle lava sound eelmise õhtuga võrreldes poole vaiksemaks keeratud, mis tõmbas ka selle esituse nautimise suhteliselt nulli.

Viimaseks päevaks nagu dj Kiva väga osavalt mainis, olid kohalikust telklaagrist kõik inimesed lahkunud ning alles jäid ainult loomad. Ala nägi välja kohati nagu prügimägi, kus mõned telkides viibinud seltskonnad oma läbivettinud asjade kaasa võtmise asemel need põlema olid otsustanud süüdata. Seega omaltpoolt kaastunde/austus-avaldus kõikidele eesti tugevatele neidudele ja meestele, kes seal vapralt õhtuni vastu pidasid.

Esimene esineja, keda tol päeval nägime oli Stereo MC-s. Nemadki ei lasknud ennast häirida faktist et neid oli kuulama tulnud ca paarsada inimest ning rokkisid (fantastiliste tausta lauljate/tantsijate eestvedamisel) terve esinemise vältel. Märkimisväärne on veel fakt, et n.ö. solisti (pearäppari) vanus ei saanud olla vähem kui 40.

Järgnevaks nägime showcase-i nimega Detroit Moves Tour, Phat Kati, Guilty Simpsoni ja Big Tone-iga. Jay Dee biitide ja Detroidiliku hiphopiga tuntud labeli alt Stones Throw tuntud mehed jätsid väga hea mulje. Alustas Big Tone, millele järgnes väga powerfulid Phat Kat ja Guilty Simpson.

Pea samal ajal leidis pealaval aset La Coka Nostra live, mida kõigeparemini saab kirjeldada kui „püstoli-räpp“, seda selle termini kõige paremas mõttes. See ei tundunud ühestki küljest võlts ega pingutatud, vaid tõetruu. Mängiti ära ka kõik vanad House Of Pain-i lood ning kokkuvõtlikult võib öelda, et kogu festivali top3 Live.

Järgnevaks esines ühes kolmest telgist Toddla T jällegi ajakavast pea 3 tundi varem ning talle sattusime peale pea kogemata. Super dj-setile andis juurde jällegi Toddla T lavapealne vehkimine ja sealt saadud energia. Meie kollektiiv rokkis igatahes täiega pool baltimore ja alternatiiv rütmide järgi.

Veel samal ajal kui Toddla T kõrvaltelgis otsi kokku tõmbas valmistus Samoa telk Kid Cudi live-iks. Selle esinemise koha pealt on keeruline otsust teha. Kuna tegemist väga noore artistiga (lavalises mõttes), siis sai kuulda palju suhteliselt tundmatuid lugusid ning ka kogu live ise oli justkui kehvasti konstrueeritud. Samas tuleb au anda lavalisele energiale, mida ma justkui katkine grammafon jälle ja jälle mainin, kuid see tõesti annab live-esitustele nii palju juurde, et sead peab korduvalt välja tooma. Lõpuks tulid ettekandmisele ka hitivaramust teada Make her say (poke her face), Man On the Moon ja ka otseloomulikult Day’n’Nite (ilma milleta oleks live jäänud paljude arvates pea märkamatuks).

Üleüldiselt kokkuvõttes tuleb nentida, et kui oleks teadnud ette et nii Mos Def kui Q-Tip ära jäävad ning et asukohta nii palju nihutatakse, oleks ilmselt jäänud selle-aastane Splashil käik ära… kuid samas oleks on sama mis poleks eks? .. niiet tuleb olla rahul et saime näha artiste nagu Dizzee ja The Streets ja ka n.ö. „up-and-coming“ artiste nagu Kid Cudi jms. Kahjuks küll jääb see käesoleva loo autoritele ilmselt kollektiivse kokkuleppe kohaselt viimaseks korraks antud festivali külastada, kuid loodame, et järgnevaks aastaks oleme leidnud jällegi mõne uue ja huvitavama festivali, mille korrespondents teile edastada.

Peace,

– hiphop.ee team