Patrullid nagu raisakullid mul siin tänaval sabas.
Täpselt nii see ka algas,
lihtne varas,
perses olekus siin tänavalagas.
Oma tänavas algas,
ma end harind juba lapsest saadik
ja täna ma nagu Huugu Paadik,
kes tänaval magas,
ütlen, et mo doktori kraadiks,
on mo fuckin tanava pagas.
Vöta lähem vaatlus,
näed, et nagu see märja asfaldi löhn,
sobib siia mo hämar saatus.
Vaata mo seljataha,
sa näed mo perekonda,
me küll mängime gängsterit
aga kui hängime
ä mängi märterit
112 haara telefon sa.
Sest mäng on reaalne,
gäng, kriminaalne.
Asotsiaalne aguli ümbruskond on
ideaalne keskkond,
selleks, et sind röövida.
Täpselt, ma olen röövind,
varastand, müünd puru,
kuid kes ma olen.
Värvipime, kes ei tea oma nime.
Need tänavad siin on hämarad,
missiis, et need laternad siin säravad.
Ma vihkan mente
ja ihkan peksta neid kente, kes on mind reetnud.
Täna ma loen sente,
kuid homme pärast roopi tonne, kuniks see pidu on peetud.
See paranoia on ehtne,
krooniline.
Kahtlustan kente ette,
et kuulub mentide leeri.
Mees jutt on lakooniline,
siin kehtivad uulitsa reeglid.
Tänavanaga tänavaga üks,
nagu see aguli suitsu ving
ja sea silm jälgib mind läbi ufo toonklaasi.
Täiskuu faasis,
saab mo’st kriminaalne kisendus,
see on reaalne,
see pole mtvst saadud gängsta bling pimestus,
kuid see reaalne on mo rist ja viletsus,
sest ma,
vang tänava liinis,
kinni, ‘gu fossiil graniidis
ja väsind jamadest.
Kuid ma’p suuda loobuda sellest kuradiga loodud diilist
ja mul alati on jänu,
sest mul hammas on verel kriminaalsest eluviisist.
Kommenteeri