Aeg on luubis,
Aeg siin puuris
Bressib mind aegluubis,
A vaim ‘gu anuubis
Alistab aja siin aegruumis
Kuid ma raev kuubis,
Mätete riimide klambris.

Mässlev pöu, kui sönasse valatud.
Kuulge kuis siis kärgatab köu,
Siin tabatud alatut revolutsionääri on mitu.
Pime kunstnik, skisofreenikust poeet,
Kelle hääl nagu pitbull mo sisus oma löugadega ripub.
Vormi, kujundit otsides,
Väljub kogu see palagan mo avaraist südame soppidest,
Et nagu viirastus inimsügavuste tagalast
Visioonina silme ette end manada,
Mulle kes pimedana ma otsides ja maailma kompides,
Vöiksin end kui igivana veinipudelit ma avada
Ja löputu salakavala sisu ma valada maailma frontideks.
Möistus nagu tarakan löksus prügikoti sees,
standardkujundisse pöimitud betooni valatud blokkides nöiutud
Keelab vaimul vötta vabana, kuju sönade armaadana
Ja väljuda aja sadama dokkidest.

Tung luua kui loode end avaldab, seestpoolt toksides
Ja ma piinatud paganast tontidest,
Körben selle pärgu palavas tulipunktis, vastuolusi trotsides.